Teisipäev, 25. august 2015

Killuke lasteaiast


Mia, nädalapärast koolilaps: "Mul on ikka väga hea meel, et ma enam lasteaias käima ei pea". Mina: "Miks siis, seal oli ju nii tore?" Mia: "Jah, aga need õppetunnid olid ikka kole tüütud!"

Täna hommikul: "Kuule, tuleta mulle meelde, miks ma sinna kooli ikkagi pean minema?" Mul on väga piinlik, aga ma vastasin - ja mitte väga entusiastlikult -, sellepärast et targaks saada. (Ui, kui hirmus vastus.) Mia reflekteerib, pisut hiljem: "Ega mind teie juurest ära ei võeta?", mina: "Ei võeta, me hakkame veel rohkem ninapidi koos olema ja sinu õppetunde tegema." Vaikus, siis midagi stiilis, et siis ju võib ka...

Kuidagi ei suuda ei lapses ega endas entusiasmi tekitada, ilmselt käis kett maha, sest kogu kevade sai täistuuridel koolide, hariduse, väärtuste, kasvatuse, hommikuse ärkamisaja, asukoha, õpetajate, Eesti regionaal- ja hariduspoliitika, kogukonnatunnetuse, päevaplaani jne, jne üle mõtiskletud, konsulteeritud, diskuteeritud, vaieldud, südame häält kuulatud ja siis jälle mõistuse oma. Ei jaksa enam. Jah igavesele suvele!!!!


Mia käis supertoredas lasteaias! Kui ta oli kahene, panin ma ta kolme linnaossa kirja, teadmata, millal me üldse Eestisse tagasi pääseme ja kus me siis elame. Kolm aastat hiljem jõudiski järjekord kätte, ning me valisime selle, kuhu oli kõige vähem sõitmist, ja vedas hirmsat moodi, kuigi ka kahe teise lasteaia kohta olen ma ainult kiidusõnu kuulnud. Lisaks supertoredatele kasvatajatele (neist üks Sõrve säärelt, mis tähendas saare huumori alalist kohalolekut), meeldis mulle see, et lapsi lasteaiast ohtralt välja viidi: neil olid loodustunnid Loodusmuuseumis, kunstitunnid Kumus ja Kadrioru lossis (pärast seda oli Miaga Kumus väga hariv käia), rattamatkad ja matkad RMK matkaradadel. Pole vist muusumi, kus nad ei käinud, lisaks tuletõrjedepood ja telestuudiod. Üks toredamaid väljasõite oli meil eelmise aasta kevadel, kus lepiti niimoodi kokku, et lapsevanemad viivad lapsed matkavarustuses lasteaeda, ütlevad head aega ja kaunist matka Aegviidu loodusradadel, õhtul näeme! Ja sellal, kui lapsed rongi peale suunduvad, kimavad lapsevanemad autodega Aegviitu kohale ja ootavad naerul nägudega perroonil rongi saabumist. Te oleks pidanud laste nägusid nägema!!!!  Nojah, selle kõrval mingi Siiliabi töövihiku täitmine on tõesti tüütu.   

Mulle on eriliselt meelde jäänud hetk, kus kogu lasteaiapere hoovis kaerajaani tantsis. Kuidas kogu hoov hüppas mingis kindlas rütmis, peaaegu laulupeo tunne tuli peale:)

Lõpupeol laulis lastevanematest komplekteeritud koor neljahäälselt "Kui mina alles noor veel olin". Koorijuhiks muidugi ka lapsevanem. Lõpukõneks olid kogutud killud kõikidest tegusatest aastatest, mis ajas ohjeldamatult naerma ja siis jälle nutma. Lõpuks lauldi lasteaia hümni (huvitav, paljudel lasteaedadel on oma hümn?), mille sõnad on kirjutanud lasteaia direktor ja viisi Helin-Mari Arder, ja saadeti taevasse kollased ja mustad õhupallid - Poska lasteaia Mesimummide rühm AD 2015.

Ühe pildi lasteaiast panen ka, aga teine kord.


Teisipäev, 11. august 2015

Kaks maailma

Ja siis veel teile kaks pilti, mis omavahel kuidagi dialoogi astusid - esimene neist tehtud Krujas, Albaanias, kus ma käisin pärast jaanipäeva endale uut vaipa ostmas, ja teine Käsmu mustikametsas (Käsmu seostub mulle alati mustikate ja päikeseloojangute, mitte kunagi folgiga).



... õhtu Sõrus


Esmaspäev, 10. august 2015

Hommik Kalanas...

Sümboolselt selle suve alguspunkt: Sõru jazz, mis oli nii võimas muusikaelamus, et mulle on jätkunud sellest kogu suveks. Kõigest heast kõige meeldejäävamaks jäi siiski ülikõva Maria Faust. Aga kui ma hakkan mõtlema, et kes seal siis veel olid, reastuvad kõik teised riburadapidi ka elamustena üles: Estonian Voices, keda ma olin enna ainult plaadilt kuulanud, ja muidugi Siim Aimla ja Raivo Taffenau, mitte ainult muusikute, vaid ka õhtujuhtidena. No ja Piip ja Tuut:) Mia ja Theo ei piirdunud siiski Piibu-Tuuduga, vaid kuulasid ka kõik jazzikontserdid hämaras paadikuuris ära. Nad on mõlemad ikka parajad melomaanid, näiteks on meil hetkel maal selline eighties coming back situatsioon, et Mia tarib kaasas ülisuurt transistorraadiot (iPadi ajastul, eks ole!) ja krutib endale sealt meelepärast muusikat. Theo tahab muidugi ka ja kui me ei luba teda lainetega kahistada, põgeneb ta ühe väiksema raadioga teisele korrusele mööda järsku treppi, millel laskumist ja tõusmist oleme seni hoolikalt turvanud, pistab aga juhtme pistikusse ja valib tantsumuusikat. Kes on aga Theod tantsimas näinud.... ei unusta seda kunagi;)    

Aga neid pilte valides avastasin, et juunivärvid on hoopis teistsugused kui augusti omad.

Tavaliselt oleme me Hiiumaal juuli teises pooles, siis kui veed on juba soojad ning suvi oma keskmes. Aga kui Sõru Jazz nüüd niimoodi jätkab, olen ma pisut kommertsihõnguliseks ning kohutavalt rahvarohkeks muutunud Kohvikutepäeva iga kell valmis jazzi vastu välja vahetama;) Ainult et need juulikuiselt soojad lahesopid ning kadakatevaheline kuumus.... neid küll millegi vastu välja vahetada ei anna.





 
Hiiumaa sobib imehästi üksiolemiseks, aga sõbrannadega on ikka tuhat korda toredam. Lisaks tekib selline "kodukohvik on alati kaasas" situatsioon... 



Seda Hõbekala kohviku-tagust puupilti käsin ma nüüd ühe teise aastakäigu Hiiumaa-albumis otsimas! Kui palju päikselisi pilte Hiiumaalt! Ma pean need ikka siia ka üles saama!

Ja pärast kahte hommikusööki Rebasemäe kaudu Sõrule.

Esmaspäev, 3. august 2015

Piraadipidu Väinamerel

Püüan meenutada, et kas suvi algas Sõru jazziga Kalanas (hommikune jalutuskäik Kalana kivisel mererannal ning kadakatevahelisel terassil suitsuahvena söömine on kuidagi eriti selgelt suve avapauguna mällu sööbinud) või siiski juba varem (siis, kui kõik tüdrukud, k.a mina riburadapidi vanemaks said)... ja mis sinna vahele kõik jäänud on... Ja siis muidugi, et millised on minu ajalised võimalused selle kõige takkajärgi ülestähendamiseks: pidades siinkohal silmas suve lakkamatut perutamist 1. septembri, mis üle hulga aja on vägagi esimene, suunas.

Aga alustame siis 22. juulist, kui minu albaanlasest kolleegi ja sõbranna poeg Matias sai 10. aastaseks ja kelle ema oli otsustanud pidada poja väikest juubelit sellisel kaugel tundmatul ja külmal maal nagu Estonia. Matias on foodie nagu ta emagi (näiteks võib Matiasega arutada, milline osa seepiast annab taldrikul olevale pastale musta värvi või kas kalmaare pidanuks minutikese veel grillima) ja nüüd kui ta on pea nädal tagasi Albaanias olnud, igatseb ta kannatamatult eesti musta leiva, keefiri, vürtskilude, maasikamoosi ja kõikmõeldavate marjade järele. Kui Matiase ülibusy isa talle helistas, oli poisi esimene emotsioon: saad aru, siin on mustikad, mida saab ise metsast korjata... Aga minult küsis ta esimese asjana lennujaamas, et kuidas te küll suudate selles külmuses vastu pidada...

Peame, isegi Matiase sünnipäeva pidasime ära:) Lapsi oli küll natuke vähevõitu, aga seda enam üritasid kõik asjaosalised täie eest väljas olla! Möödasõitvatel Saaremaa liinilaevadel oli ka lõbus:)



Me nüüd loodame, et Theo kööginoaga sarnaseid trikke teha ei kavatse.


Mial on hetkel ka piraadiplikale sobilik hambumus, lisaks juba rohkem kui pool aastat haigutanud mulgule on kohe ära kukkumas ka kolmas ja neljas hammas, seega läheb ta kooli täiesti hambutuna.

Entela, kelle jaoks sai kõik alguse sellest, et pärast 15 aastast karjääri RECis, kolis ta tagasi Albaaniasse ja asus juhuse tahtel jagama kontorit sealse Eesti aukonsuliga, kes oli tapetseerinud seinad Eesti metsapiltidega. Entela on umbes 15 aastat tagasi ka Eestis käinud, aga ta ei suuda kuidagi meenutada, kus (mis ei ole ka imestamisväärt, sest ta ei vaadanud ka selle reisi jooksul kordagi kaarti, mis jääb minule täiesti mõistetamatuks viisiks ringi liikuda), ainus mälestus, mis varjutab kõik muu, oli saunaskäik. 

Muide, noormehe 10-päevase Grand Touri tipphetkeks ei olnud piraadilaeval seilamine, vaid hoopis seikluspargis ronimine! Albaanias selliseid ei ole, aga meil on nüüd mõningaid mõtted....





Hiljuti röövsaagiks langenud pärlid näikse piraadihingi rahuldavat;)

Et asi logistiliselt liiga kerge ei oleks, saabus kaks päeva pärast albaanlaste tulekut, minu kauaaegne ungarlasest Boss, kel õnnestus piraadiriiete abil oma esidiplomaadi-olemus täiesti kaotada ja ehtsaks viktoriaanliku ajastu naiseks, kes mõningase ebakindlusega on võtnud ette ohtliku merereisi üle ookeani, et oma kaugeid sugulasi külastada, ümber kehastuda. Ja kaks päeva hiljem ühines meiega veel RECi kanadalasest Art Director.    



 
 

Sünnipäevalaulu laulsime inglise, eesti, albaania, ungari ja itaalia keeles. Matias räägib lisaks albaania keelele vabalt inglise ja itaalia keelt.