Hommik Kalanas...

Sümboolselt selle suve alguspunkt: Sõru jazz, mis oli nii võimas muusikaelamus, et mulle on jätkunud sellest kogu suveks. Kõigest heast kõige meeldejäävamaks jäi siiski ülikõva Maria Faust. Aga kui ma hakkan mõtlema, et kes seal siis veel olid, reastuvad kõik teised riburadapidi ka elamustena üles: Estonian Voices, keda ma olin enna ainult plaadilt kuulanud, ja muidugi Siim Aimla ja Raivo Taffenau, mitte ainult muusikute, vaid ka õhtujuhtidena. No ja Piip ja Tuut:) Mia ja Theo ei piirdunud siiski Piibu-Tuuduga, vaid kuulasid ka kõik jazzikontserdid hämaras paadikuuris ära. Nad on mõlemad ikka parajad melomaanid, näiteks on meil hetkel maal selline eighties coming back situatsioon, et Mia tarib kaasas ülisuurt transistorraadiot (iPadi ajastul, eks ole!) ja krutib endale sealt meelepärast muusikat. Theo tahab muidugi ka ja kui me ei luba teda lainetega kahistada, põgeneb ta ühe väiksema raadioga teisele korrusele mööda järsku treppi, millel laskumist ja tõusmist oleme seni hoolikalt turvanud, pistab aga juhtme pistikusse ja valib tantsumuusikat. Kes on aga Theod tantsimas näinud.... ei unusta seda kunagi;)    

Aga neid pilte valides avastasin, et juunivärvid on hoopis teistsugused kui augusti omad.

Tavaliselt oleme me Hiiumaal juuli teises pooles, siis kui veed on juba soojad ning suvi oma keskmes. Aga kui Sõru Jazz nüüd niimoodi jätkab, olen ma pisut kommertsihõnguliseks ning kohutavalt rahvarohkeks muutunud Kohvikutepäeva iga kell valmis jazzi vastu välja vahetama;) Ainult et need juulikuiselt soojad lahesopid ning kadakatevaheline kuumus.... neid küll millegi vastu välja vahetada ei anna.

 

 

Hiiumaa sobib imehästi üksiolemiseks, aga sõbrannadega on ikka tuhat korda toredam. Lisaks tekib selline "kodukohvik on alati kaasas" situatsioon... 

Seda Hõbekala kohviku-tagust puupilti käsin ma nüüd ühe teise aastakäigu Hiiumaa-albumis otsimas! Kui palju päikselisi pilte Hiiumaalt! Ma pean need ikka siia ka üles saama!

Ja pärast kahte hommikusööki Rebasemäe kaudu Sõrule.