Piraadipidu Väinamerel

Püüan meenutada, et kas suvi algas Sõru jazziga Kalanas (hommikune jalutuskäik Kalana kivisel mererannal ning kadakatevahelisel terassil suitsuahvena söömine on kuidagi eriti selgelt suve avapauguna mällu sööbinud) või siiski juba varem (siis, kui kõik tüdrukud, k.a mina riburadapidi vanemaks said)... ja mis sinna vahele kõik jäänud on... Ja siis muidugi, et millised on minu ajalised võimalused selle kõige takkajärgi ülestähendamiseks: pidades siinkohal silmas suve lakkamatut perutamist 1. septembri, mis üle hulga aja on vägagi esimene, suunas.

Aga alustame siis 22. juulist, kui minu albaanlasest kolleegi ja sõbranna poeg Matias sai 10. aastaseks ja kelle ema oli otsustanud pidada poja väikest juubelit sellisel kaugel tundmatul ja külmal maal nagu Estonia. Matias on foodie nagu ta emagi (näiteks võib Matiasega arutada, milline osa seepiast annab taldrikul olevale pastale musta värvi või kas kalmaare pidanuks minutikese veel grillima) ja nüüd kui ta on pea nädal tagasi Albaanias olnud, igatseb ta kannatamatult eesti musta leiva, keefiri, vürtskilude, maasikamoosi ja kõikmõeldavate marjade järele. Kui Matiase ülibusy isa talle helistas, oli poisi esimene emotsioon: saad aru, siin on mustikad, mida saab ise metsast korjata... Aga minult küsis ta esimese asjana lennujaamas, et kuidas te küll suudate selles külmuses vastu pidada...

Peame, isegi Matiase sünnipäeva pidasime ära:) Lapsi oli küll natuke vähevõitu, aga seda enam üritasid kõik asjaosalised täie eest väljas olla! Möödasõitvatel Saaremaa liinilaevadel oli ka lõbus:)

 

Me nüüd loodame, et Theo kööginoaga sarnaseid trikke teha ei kavatse.

 

 

Mial on hetkel ka piraadiplikale sobilik hambumus, lisaks juba rohkem kui pool aastat haigutanud mulgule on kohe ära kukkumas ka kolmas ja neljas hammas, seega läheb ta kooli täiesti hambutuna.

Entela, kelle jaoks sai kõik alguse sellest, et pärast 15 aastast karjääri RECis, kolis ta tagasi Albaaniasse ja asus juhuse tahtel jagama kontorit sealse Eesti aukonsuliga, kes oli tapetseerinud seinad Eesti metsapiltidega. Entela on umbes 15 aastat tagasi ka Eestis käinud, aga ta ei suuda kuidagi meenutada, kus (mis ei ole ka imestamisväärt, sest ta ei vaadanud ka selle reisi jooksul kordagi kaarti, mis jääb minule täiesti mõistetamatuks viisiks ringi liikuda), ainus mälestus, mis varjutab kõik muu, oli saunaskäik. 

Muide, noormehe 10-päevase Grand Touri tipphetkeks ei olnud piraadilaeval seilamine, vaid hoopis seikluspargis ronimine! Albaanias selliseid ei ole, aga meil on nüüd mõningaid mõtted....

Hiljuti röövsaagiks langenud pärlid näikse piraadihingi rahuldavat;)

Et asi logistiliselt liiga kerge ei oleks, saabus kaks päeva pärast albaanlaste tulekut, minu kauaaegne ungarlasest Boss, kel õnnestus piraadiriiete abil oma esidiplomaadi-olemus täiesti kaotada ja ehtsaks viktoriaanliku ajastu naiseks, kes mõningase ebakindlusega on võtnud ette ohtliku merereisi üle ookeani, et oma kaugeid sugulasi külastada, ümber kehastuda. Ja kaks päeva hiljem ühines meiega veel RECi kanadalasest Art Director.    

 

 

Sünnipäevalaulu laulsime inglise, eesti, albaania, ungari ja itaalia keeles. Matias räägib lisaks albaania keelele vabalt inglise ja itaalia keelt.