Killuke lasteaiast

Mia, nädalapärast koolilaps: "Mul on ikka väga hea meel, et ma enam lasteaias käima ei pea". Mina: "Miks siis, seal oli ju nii tore?" Mia: "Jah, aga need õppetunnid olid ikka kole tüütud!"

Täna hommikul: "Kuule, tuleta mulle meelde, miks ma sinna kooli ikkagi pean minema?" Mul on väga piinlik, aga ma vastasin - ja mitte väga entusiastlikult -, sellepärast et targaks saada. (Ui, kui hirmus vastus.) Mia reflekteerib, pisut hiljem: "Ega mind teie juurest ära ei võeta?", mina: "Ei võeta, me hakkame veel rohkem ninapidi koos olema ja sinu õppetunde tegema." Vaikus, siis midagi stiilis, et siis ju võib ka...

Kuidagi ei suuda ei lapses ega endas entusiasmi tekitada, ilmselt käis kett maha, sest kogu kevade sai täistuuridel koolide, hariduse, väärtuste, kasvatuse, hommikuse ärkamisaja, asukoha, õpetajate, Eesti regionaal- ja hariduspoliitika, kogukonnatunnetuse, päevaplaani jne, jne üle mõtiskletud, konsulteeritud, diskuteeritud, vaieldud, südame häält kuulatud ja siis jälle mõistuse oma. Ei jaksa enam. Jah igavesele suvele!!!!


Mia käis supertoredas lasteaias! Kui ta oli kahene, panin ma ta kolme linnaossa kirja, teadmata, millal me üldse Eestisse tagasi pääseme ja kus me siis elame. Kolm aastat hiljem jõudiski järjekord kätte, ning me valisime selle, kuhu oli kõige vähem sõitmist, ja vedas hirmsat moodi, kuigi ka kahe teise lasteaia kohta olen ma ainult kiidusõnu kuulnud. Lisaks supertoredatele kasvatajatele (neist üks Sõrve säärelt, mis tähendas saare huumori alalist kohalolekut), meeldis mulle see, et lapsi lasteaiast ohtralt välja viidi: neil olid loodustunnid Loodusmuuseumis, kunstitunnid Kumus ja Kadrioru lossis (pärast seda oli Miaga Kumus väga hariv käia), rattamatkad ja matkad RMK matkaradadel. Pole vist muusumi, kus nad ei käinud, lisaks tuletõrjedepood ja telestuudiod. Üks toredamaid väljasõite oli meil eelmise aasta kevadel, kus lepiti niimoodi kokku, et lapsevanemad viivad lapsed matkavarustuses lasteaeda, ütlevad head aega ja kaunist matka Aegviidu loodusradadel, õhtul näeme! Ja sellal, kui lapsed rongi peale suunduvad, kimavad lapsevanemad autodega Aegviitu kohale ja ootavad naerul nägudega perroonil rongi saabumist. Te oleks pidanud laste nägusid nägema!!!!  Nojah, selle kõrval mingi Siiliabi töövihiku täitmine on tõesti tüütu.   

Mulle on eriliselt meelde jäänud hetk, kus kogu lasteaiapere hoovis kaerajaani tantsis. Kuidas kogu hoov hüppas mingis kindlas rütmis, peaaegu laulupeo tunne tuli peale:)

Lõpupeol laulis lastevanematest komplekteeritud koor neljahäälselt "Kui mina alles noor veel olin". Koorijuhiks muidugi ka lapsevanem. Lõpukõneks olid kogutud killud kõikidest tegusatest aastatest, mis ajas ohjeldamatult naerma ja siis jälle nutma. Lõpuks lauldi lasteaia hümni (huvitav, paljudel lasteaedadel on oma hümn?), mille sõnad on kirjutanud lasteaia direktor ja viisi Helin-Mari Arder, ja saadeti taevasse kollased ja mustad õhupallid - Poska lasteaia Mesimummide rühm AD 2015.

Ühe pildi lasteaiast panen ka, aga teine kord.