Pühapäev, 27. september 2009

Varasügis Kadriorus

Õige Kadrioru (värviliste lehtede) aeg on alles ees, ent meil on juba tekkinud väike rituaal (teine aasta ikkagi juba!) septembri kolmandal laupäeval pildistamise eesmärgil Kadriorus jalutada. Mõlemal aastal on olnud soe ja päikseline. Ning küll on hea, et ma Mia esimesest eluaastast pildid Nagisse riputasin, vastasel korral poleks mul eelmisest Kadriorus-käigust mitte ühtegi pilti alles. Ehkki politsei väga soovitas, ei suutnud ma end mobiliseerida lombardeid läbi kammima ja varastatud arvutit taga otsima. Paar korda vist küll internetis hõikasin, aga mingit vastukaja ei tulnud.

Olgu esimene pilt pildistajast (mõlemal korral)!

Nädala eest...






... ja aasta tagant.



Tundub, et mitu asja on sarnased - Plamen on ka eelmine aasta samal ajal olnud Bulgaarias/Ungaris ning minu tukkki on niisama lühike kui eelmisel aastal, ehkki ma viimast korda juuksurist tulles arvasin, et nii lühikest tukka pole mul enne olnud. Mia on küll muutunud - rohkem enda nägu:) - kas pole!

Pühapäev, 20. september 2009

Ei jaksa lapsega sammu pidada... (vanainimese asi)



Mia on juba kolm päeva lõuna ajal ainult 30-40 minutit tukastanud ning kogu lugu. Õhtul magama läheb endisel ajal, kümne paiku (aga seegi venib veel kaugemale) ning hommikul ärkab varakult, nii seitse-pool kaheksa. Öeldakse, et lapsevanem peab lapsest varem üleval olema. Aga mina küll ei suuda. Mia näpistab mind üles.

No ja tundub et hetkel sellisest napist magamisest piisab - laps on täiesti oma sõiduvees - muudkui räägib, laulab, ümiseb, teeb klouni, naerab, ühesõnaga - üks tants ja tagaajamine käib päev läbi.

Mina muidugi loodan, et kolmetunnised päevauinakud tulevad tagasi, see napp 40 minutit paneb mind küll tundma, et olen 10 aasta jagu liiga vana emaks... Ei jaksa enam lapsega sammu pidada. Ma lausa füüsiliselt tunnen, et pean oma patareisid kuidagi laadima hakkama. Mitte niiväga vaimses kui just füüsilises mõttes.

Plamen pole viis nädalat juba Miat näinud, sellest hoolimata ütleb Mia iga hommikul esimese asjana "issi" ja nüüd juba ka midagi sellist, et "issi on bugaarias". Ent jah, need kaks pilti saatsin täna Plamenile ja ta ütles seda, mida ise lähedalt eriti ei hooma - laps on beebieast väljas ning näeb juba välja, kui väike tüdruk. Pildid tehtud kiiruga täna hommikul hoovis. Homme peaks siia saama juba vist traditsiooniks saanud sügisene Kadriorus pildistamine.

Esmaspäev, 14. september 2009

1,2,3

Sõidame autoga ning Vikerraadio, mis õhtusel ajal suurt midagi muud ei tee, kui edastab spordiuudiseid, teatab, et mingi mängu on Soome kaotanud Serbiale 0:2, mille peale Mia ütleb tagapingilt "kolm". Nii ongi - üks uusi asju, mis Mia selle nädalaga selgeks sai, kui ma taas Lõuna-Euroopas ringi kolistasin, olid numbrid ühest kümneni. Ütled "üks", tema ütleb "kaks" jne. Mõnikord läheb natuke segamini ka, aga põhimõtteliselt on nad ta olemas! Eks trepist üles-alla käies on neid numbreid ka muudkui loetud. Plamenile on muidugi kergendus, et keegi me peres tema äraolekul ikka numbreid/arve ka kokku loeb:)

Iseenesest on muidugi põnev teada saada, kas Mia on matemaatiliselt suur null nagu mina, või on ehk siiski pisut Plameni matemaatikuajust saanud. Aga praegu on muidugi tegemist alles mäluga, nii et ärme lähe ajast ette...

Selle nädalaga hakkas Mia ka esimeste kolmelauseliste sõnadega rääkima, ja väikse sõnaloomega tegeleb juba ka - kui mitu kassi on koos, on "näula".

Neljapäev, 10. september 2009

Mis punkritest on saanud?


Kuulsatest Albaania punkritest ei ole suurt midagi saanud. Kunagi olid need ainukesed soojustatud ehitised ja iga albaanlane, kes kodunt väljus, pidi igal ajahetkel teadma, millisesse varjendisse ta millises linnajaos sõja äkilisel puhkemisel varjub. Ning sõda oli ju teadupärast kohe-kohe algamas. Nüüd vedelevad poollõhutud punkrid pilla-palla, vaid mõni väga üksik (nagu ülal pildil) on rannikul kohvikuks kohendatud. Muide, punkrite-aegse Albaania kommunistist juht Enver Hoxha endale püstitatud mausoleum meenutab ka punkrit, kiirtega punkrit. Kahjuks nägin seda alles öhtupimeduses towerist ning pilti ei saanud. Nagu teised punkrid, laguneb seegi.


Viis minutit kestev päikeseloojang Durrëses. Vette ei kippunud: kogu Durrëse rannik on ilusast männimetsast lagedaks raiutud ning hiljutise kinnisvarabuumi ajal kolemaju täis ehitatud, mõned palmid majade vahele istutatud. Majade reovesi läheb muidugi otse merre.

Laupäev, 5. september 2009

Albaaniasse ja tagasi


Tirana peaväljak, ainus tõeliselt esinduslik koht pealinnas. Kui Albaania kuningas riigi itaalia fasistidele maha müüs, ehitasid need Tiranasse mõned esinduslikud hooned ning rajasid laiad bulvarid. Ehitustööd jäid sõja pealetulekul pooleli.

Täna õnnestus mul paari kiire sõidutunniga nelja Balkani riiki väisata. See on küll võimalik ainult siis, kui järjepidevalt „hobuseid“ vahetada, tekkis mul iga piiri peal autot ja autojuhti vahetades paralleel kunagise postihobuste süsteemiga.

Kell kaks tutvusin Krujas alles Albaania rahvuskangelase Skanderbeumi vägitegudega. Skanderbeum on see kuulus albaanlane, kes kogu oma vägilase eluaja (50 aastat) hoidis Ottomani impeeriumi Balkani poolsaarele edasi laienemast, nii kui ta suri, türklased ka Albaania territooriumile valgusid ja sealt edasi muidugi Viini alla välja. Ent albaanlastel õnnestus türklaste ikke all olla kõige kauem, 500 aastat.

Kell kolm sõime Albaania maapiirkondadele omase võimsa lõuna ning kell neli valisin alles albaania vaipade vahel.

Kell pool viis istusin autosse ning jõudsin Montenegro ning oma üllatuseks Bosnia ja Herzegoviina kaudu (sisenemine käis küll Srpska vabariigi piirilt) tagasi Horvaatiasse, täpsemalt Cavtatisse, kust homme hommikul lend ühes ilmselt kogu selle aja Aadria rannikul suvitanud kaasmaalastega tagasi koju toob. Nii kiire sõit oli, et isegi kõht ei jõudnud vahepeal tühjaks minna!

Cavtatisse jõudes laotasin vaiba hotellipõrandale maha, väga kodune tunne tekkis.

See nädal on olnud kuupikkune ning tänasest on kaks emotsiooni – Albaaniast Montenegrosse sisenemisel, kui kõik hoobilt taas looduslikuks muutus, (Albaanias on kogu rannikuäärsed männimetsad viimase kümne aastaga maha raiutud ning kümnete kilomeetrite kaupa tohutuid kolemajasid vastu rannikut ehitanud) oli tunne, nagu oleks tagasi koju jõudnud ning teine, kunagist Haigekassa juhatuse liiget Toomas Palu parafraseerides, – on suur õnn olla sündinud Eestis.

Mul ei olegi Albaania kohta eestikeelset sõna – inglise keeles ütleks, et it is tought in Albania… Kosovos ei ole ma kunagi niimoodi tundnud, isegi mitte neli aastat tagasi, kui veel kõikjal sildid rippusid, et siia saate oma relvad tuua. Ikkagi sõdinud ja kannatanud kant… ent Albaania…

Eks ma kirjutan mõni päev sest pikemalt.




Peaväljakule jääb ka imeilus igivana mosee.

Veel näiteid itaallaste ehitistest. Sellesse jõkke, nagu seda kutsutakse, lastakse ka linna reovesi.


Tirana linnapea on viimased kümme aastat olnud kunstnik, kelle üks esimesi ideid linnapeaks saades oli värvida ära majade fassaadid. Värvid said erksad ja majad rõõmsad, ent edasi pole arendusi, nt kanalisatsiooni väljaarendamist vm sellist toimunud.

Neljapäev, 3. september 2009

Rannikul ja mägedes

Nonii, seda sissekannet kirjutan ma Montenegro-Albaania piiripunktis. Viis kohalikku vanameest elavad mulle kaasa, et autojuhil õnnestus piiripunktid segi ajada ning ootab mind juba pea tund aega teiselpool Skadari järve. Poleks ju vigagi, aga niigi napp aeg jookseb ning peale selle haiseb siin hirmasti:( Just praegu viskas üks meestest tühjaksjoodud kokapudeli üle õla prahihunnikusse ning seal see siis koos muu prügiga mädaneb. Uh, kui vastikult haiseb see koht! (Ihii, praegu tulid üle õla vaatama, kuidas on võimalik nii kiiresti trükkida).

Piiripunktis sõeluvad peaasjalikult Itaalia numbrimärgiga autod, albaanlased sees. Umbes miljon albaanlast pidavat Itaalias elama. Ja siis muidugi need kuulsad Mercedesed. Ausõna, vaatamisväärsus omaette! Praegu lükatakse ühte tahtejõu abil käima.

Kaks viimast päeva viisid mind rannikult sisemaale, mägedesse. Esmalt Kolasinisse, Biogradska Gora nimelise rahvuspargi naabrusesse, kus olin majutatud elu parimasse hotelli (väga vahva skandinaaviapärane siseviimistlus – minimalistlik, peamine element puu, hea valgustus), pidavat kuuluma inglastele, ning kus kohalikke hõrkusi pakkuvas restoranis sõin esmakordselt ka kocamaki (polenta sugulane) – kartulid keedetakse, kui need on pehmed, valatakse kartulite juurde keevasse vette maisijahu, kui see on paisunud, klopitakse üles ja tambitakse ühes kartulitega läbi sõela, siis klopitakse sisse kohalik juust (meenutab mozarellat, aga palju-palju õhulisem), muna (kui vaja) ja süüakse ühes naturaalse jogurtiga. Samuti ei jäänud kohalik kajmak (kreemjas juust) alla kuulsale bosnia kajmakile. Kas ma olen öelnud, et ma olen ilmselt üks väheseid, kes itaalia kööki üldse ei fänna. Minu lemmikuteks on Kaukaasia ja Balkani kulinaaria. Muidugi on Itaalia ja Balkani köögil ka palju ühisjooni – prošuto (nii nagu seda siin nimetatakse), oliivid, mereannid jne, aga no siis maitseb see kõik ikka palju-palju paremini.

Minu suurim toiduelamus ongi vist kolme aasta tagusest Montenegrost, kui Durmitoris (Montenegro kõrgeim mäestik, mille üheks vaatamisväärsuseks on Tara kanjon - Colorado järel maailma suurim) ringi sõitsime ning ühe öö kohalikus hotellis öö veetsime. Sealsel restoranil oli orgaanilise toidu tähis ja sertifikaat uksel ning kõik, mis me seal sõime (ning väga lihtsalt sõime, kohalik liha, kajmak, tomat, kodune juustupirukas, munaroog) viis sõna otseses mõttes keele alla. Tomat maitses nagu tomat, muna nii nagu lapsepõlves, kui munad hommikuti pesadest kokku korjati. Nii head kanasuppi kui seal sai, mäletan ma ka ainult lapsepõlvest, kui supile korralikult puljongit keedeti.

Aga kui üleeilsesse Kolasinisse tagasi pöörduda, siis pärast õhtusööki läksime baari nimega Former Socialistic Republic of Yugoslavia ja nautisime paar tundi head Yogo-aegset rokki. Mis on suur haruldus, sest peaasjalikult kõik meelelahutuskohad, raadiojaamad jne, käiavad ühtevalu nn turbofolki, ning sellel ei ole meie Vägilaste küll midagi ühist. Jube-jube muusika!

Ning järgmisel hommikul oligi jälle Durmitori sõit. Mäestiku keskel on maaliline Must järv, mis minu üllatuseks on selle kolme aastaga, mil seal viimati olin, tohutult kahanenud. Selgub, et Durmitori uusehitisetele (neid mägimajakesi on kerkinud nagu seeni ja püsti pannakse juba ka esimesi kortermaju!!!) infrastruktuuri rajatud ei ole, ning majapidamisvesi tuleb järvest. Loomulikult ei ole ka mingit äravoolukanalisatsiooni vm sellist. Ja järve puhul on tegemist rahvuspargiga!



Ent päikeseloojangul alanud tagasitee Durmitori mägedest mööda nõlvu, kus varem sõitnud ei ole, kompenseeris kõik need kurvad pildid Durmitori keskuse uusehitistest.
















Päeva mahtus ka üks tore jalutuskäik ning jutuajamine identiteedist, õpingutest, Balkani ajaloost, tulevikuplaanidest kahe noore gümnasistiga. Väga head inglise keelt rääkisid ning nagu noore generatsiooni puhul ikka – väga värskendavalt mõjusid. Nüüd mul on kaks noort sõpra Facebookis juures:)


Kui te nüüd seda kõike loete ja näete, tekib vast küsimus, et mis töö see on, mis mind kõrgele mägedesse ja soojadele rannikutele viib. Sel kevadel-suvel on mul tõesti tööülesannetega vedanud – ma olen kogu Balkani poolsaare risti-rästi läbi sõitnud ja palju-palju ilusat näinud. Ning peale selle umbes 100 huvitava inimesega kohtunud. See siin on nende tavapärane elu-ja töökoht. Mis teha, kui siinsed paigad ja pinnavormid sellise on, mis ülihästi ka puhkuseks sobivad.

Ülal esimesel pildil minu aegade parim pilt, siis Durmitori Must järv ja ühes päikese loojumisega allamäge. Väike majake on kohalik restoran:)

Teisipäev, 1. september 2009

Made in Serbia


Leidsin Kotorist ka oma viimase aja lemmikbrandi Iviko poe (suveniiripoe sildist ei maksa end ehmatada lasta). Serbia disainerite kootud kleidid, jakid, mantlid, kampsunid seelikud. Kes hakkaks neid Eestisse vahendama või kes teeks järgi...?