Teisipäev, 30. november 2010

Raamatutest ja fotodest

Marsruudilt Budapest-Turu-Helsinki-Tallinn-Stockholm-Viin-Skopje-Viin-Budapest (kus ma kohtusin paljude uute inspireerivate inimestega, aga jõudsin ka oma 22.11.77 sündinud õe 33ndale sünnipäevale) tõin ma Miale kaasa jänesepildiga kampsuni, tibuaplikatsiooniga pluusi, mustad peokingad, imeilusa talvemütsi, pikkade koibadega päkapikutüdruku, ühe Heljo Männi luuleraamatu ning Pipi (raamatu kujul). Väljaarvatud kaks viimast, võinuks kõik ülejäänu olemata olla. Ma arvan, et me ei tee peagi algavat sokiriputamise ja päkapikurallit kaasa. Esiteks ei mahu raamatud soki sisse, teiseks ei jaksa neid iga päev ikka osta ka ning kõik muu (muusika tuleb siit küll välja arvata) jätab Mia absoluutselt külmaks. Ta ei saaks mõhkugi aru, miks peaks päkapikud hakkama talle kommi ja muud nänni tooma. Tädi Pille juba tõi kivikesi (valged arahiisikommid) ja nendest jätkub jõuludeni:))

Mul ei ole ikka veel pilte tädi Helle ja tädi Pille meeleolukast siinviibimisest. Sestap olgu õiendatud üks vana võlg Martin Munkácsi näol. Tegemist on ühega paljudest Ungari headest fotograafidest, kes oli muideks esimene, kes tõi modellid moesessiooniks stuudiost välja, ja kelle ilmakuulus näitus "Think while you shoot" on lõpuks kodulinna tagasi jõudnud. Kõigil, kel siiapoole asja, soovitan ma väga seda Ludwigi muuseumisse vaatama minna!


Muude kuulsuste hulgas fotografeeris Munkácsi rohkelt ka Katharine Hepburni ja minu üllatuseks tehti juba siis "enne ja pärast" fotosid. Munkácsil on üks hirmus hea kontrastide sari, a'la New Yorki pilvelõhkujad ning nende jalamil laiutav surnuaed, ning selles sarjas on ka pilt Hepburnist naturaalist, väsinud naha, suurepoorilise ninaga, kortsus laubaga naine, allkirjaks "Kathy" ning seesama retušeeritult, allkirjaks "Hepburn", nii nagu me teda teame.

Aga põhiline on ikka see, et Munkácsi seisukohavõtt selle kohta, mis on fotograafia, kuidas teha head fotot, millist kaamerat millise töö jaoks valida jne kõlab 100% kaasaegsena. Asenda pimik photoshopi või lightroomiga ning mitte midagi ei ole peamistes fotograafiapõhimõtetes viimase 80 aastaga muutunud. Ja tegelikult ei ole ju ka hakatud paremaid fotosid tegema, geeniust ei piira ükski aeg ega tehniline võimalus.

Kusjuures see on meile juba teine hää fotograafiaelamus Ludwigist, eelmine aasta rippus üleval Robert Capa, eelmise sajandi kuulsaima sõjafotograafi (ka ungarlane) isikunäitus. Sellist inimestemurdu, kui Capa näitusel, olin ma varem ainult muuseumiööl ning Vatikanis kogenud. Mia on kõik näitused muidugi ilusti kaasa teinud, aga aasta pressifotode väljapanekule me temaga siiski enam ei läinud. See-eest käisime vaatamas teist toredat näitust - mehhiklase Fernando Botero paksukesi. Väga muhe oli. Ta kohe ei oska peenikesi joonistada, isegi Kristus ristil oli ülekaaluline, kusjuures nagu ta jutust aru oli saada, ei tee ta mingeid statemente, vaid on lihtsalt võlutud ümarustest ja volüümist. Nii kosutav!

Kui aga Ludwigi muusumi juurde tagasi tulla, siis muuseumihoone ja sinna juurde käiv kontserthall on ise ka vaatamisväärsused. Oma selge joonega nii erinev kogu ülejäänud Budapesti arhitektuurist.




PS! Selle sissekande ajal kukkus postkasti ülalkorruselt selline kiri: "Due to the recent weather forecasts for the afternoon with huge snowfalls in the area of Budapest and the expected chaotic traffic situation due to very probably icy road conditions - on behalf of Marta – I kindly ask you to leave the Szentendre HQs for home as soon as possible but latest by noon today. If the conditions will have no change for tomorrow and if it is possible, please, work from home also tomorrow similarly to this afternoon."

Kusjuures täiesti asjakohane - mul on ka veel suvekummid all. Praegu aknast välja vaadates tundub küll, et garaazini selle lumega enam ei jõua. Ilusat talve meile!

Pühapäev, 21. november 2010

"Arened täiesti normaalselt, oled suur, paks ja raske"

Ma vabandan ilmatuma pausi pärast ja luban kõigest kirjutada järjekorras, ent vahepalaks tuleb see - ema andis mulle hommikul lugeda (seda lauset tuleb tõlgendada nii, et ma olen kolmeks ja pooleks päevaks Eestis) oma päevikut, täpsemalt siis seda, mida ta kirjutas minule. Sünnihetkest kuni minu 1,9 aastaseks saamiseni. Siis suri mu vanaema ja ema päevikupidmine jäi ka katki. Siinkohal tuleb kohe öelda, et ehkki mu Hiiumaa-vanaema suri minu väga varajases nooruses, rääkisin mina kuni kooliminekuni tugevat hiiu murret.


Mul on hea meel, et päevik seisab siin, mitte ei rända minuga kaasa. Ma oleks ta kindlasti juba kuskile ära kaotanud, nii nagu ma olen kaotanud sadu kirju ja tuhandeid pilte. Eks ma olen seda nooruses ka sirvinud ning põhiasjad on kõik teada, aga nüüd oskab sellega palju paremini dialoogi astuda.

Ma olin sündides suur laps ("kaalusid 4 kilo ja 200 grammi, olid päris tore, sest ei olnud väga väike, see-eest aga kiilakas") ja juba kümnepäevaselt läksin üle lehmapiimale, sest vanaisa suri ja matustel kadus emal piim ära ega tulnudki enam tagasi. No ja päevikust selgub, et kui ma vanaema toita olin, segas ta piima hulka veel suhkrut ja võid ka, et see ikka maitsvam oleks. Ime siis, et ema arsti käest nahutada ei saanud, et laps on nii suur, et ta ei hakka kunagi ise kõndima - nagu päevik ütleb, kaalusin ma viiekuuselt 10 kilo!!! Aga olgu ajaloolise tõe huvides öeldud, et käima hakkasin ma üheksanda kuu alguses ja iseseisvalt keset põrandat püsti tõusma ka. Juba kuuenda kuu sissekanne ütleb "tõused ise juba istuma ja tõusid ka esimest korda püsti." Ma mäletan, et Mia ei tõusnud veel kaua aega pärast käima hakkamist (mis juhtus täpselt aastaselt) ise põrandalt püsti, vaid roomas seina/voodi äärde ja tegi seda siis.

Eks ma annan veel mitmeski asjas Miale silmad ette;) aga ühes üsna ennenägematus asjas ka! Mia on  küll ilmarändur ja lendas juba neljakuusena Bulgaaria vanaema juurde, aga minu vastu ta ikka ei saa - mina sõitsin vanaema juurde lennukiga juba kahekuuselt. Kusjuures selgub, et esimest korda mulle Hiiumaal väga ei meeldinudki. Maja lagi oli liiga madal! Ei sobinud!

Kaheksanda kuu sissekanne - "Kasvad nagu mürakas. Ajad omateada niisugust laia juttu, et ei jõua ära kuulata. Ja hirmus jäme hääl on Sul." No tore, mida siis hilisemast tahta!

Ning lõpetuseks miskit teisest elukuust - "kahekuuselt tegid endale ise sünnipäevakingi - avastasid puud. Oi, kui toredad on nende oksad, mis vaikselt kahisevad, kui tuul neid liigutab. Ei maganud peaaegu terve söögivahe, vaid vaatasid neid oksi. Nüüd oled leidnud, et maailm on laiem kui sinu voodi ja vanker."

Aitäh, emme!


Pilt "kaks pontsikut" on natuke hilisemast ajast, nooremat pole nii äkitselt digitaalselt võtta! Aga põhiteema on sama, kõik, mis kätte annad, sööb ära.  

Teisipäev, 9. november 2010

Isa ja tütar

See on kolmas pilt sarjast isa ja tütar. Teisi samast sarjast näeb siin. Küll ma olen ikka produktiivne:) Kusjuures siin on hästi näha, kuidas Mia on endal juuksed lühemaks lõiganud. Ei-ei juuksuri juurde pole me veel jõudnud, kui keegi peaks küsima.

Ma tahaks nii pildistada, aga mul ei ole mitte tuhkagi aega, valgusolusid täitsa on. Pärast halba-külma-vesist maid, juunit, juulit, augusti, septembrit ja poolt oktoobrit (kõikide nimetatud kuude kohta pole mul isiklikke andmeid, aga nii nad räägivad) on november osutunud täitsa mõnusaks. Päike sirab sini-sinises taevas, sooja mõnipäev 20. kraadi ümber. Lehed on lõpetanud puudelt langemise, õhus on mõnus bukett sügist. Nii jõuan ma veel nii mõnegi sügispostituse teha enne, kui ta lahkub.

Esmaspäev, 8. november 2010

Esimene laulu- ja mängutund

Ma olen k o h u t a v a l t töösse uppunud ja ma loodan, et järgmise postitusega meie hiljutisest vilkast kultuurielust tuleb ikka mõni pilt ka kaasa, aga praegu tahan ma välkkiiresti kirja panna ja siis taas töösse sukelduda (kl on 12.29 südaöösel), et viimaks sai teoks kaua plaanitud Ungari eesti laste esimene laulu- ja mängutund.

Oi, see oli tore! Reet, kellelt muide ilmub ka kohe-kohe "Minu Ungari", on siukesteks asjadeks lausa loodud. Ta jagas ümber suure laua istujatele välja juhised paberlille voltimiseks, väiksematele eesti rahvusmustritega lehmad ja lehmamammad värvimiseks. Siis luges mõne väikse muinasjutu ja võttis üles viisijupi, mis muinasjututeemaga sobis. Ma kuulsin üht imearmast laulu esimest korda.

Ämblik, ära tee
võrku minu hingele!
Kui tahan hinge avada,
võrgu katki käristan...

Ämblik, ära tee
võrku minu silmile!
Kui tahan silmi avada,
võrgu katki käristan.

Ja nii muudkui edasi!

Siis me muudkui voltisime edasi, laulsime, vahepeal jälle lugesime muinasjutte, tantsisime ringmänge ja laulsime veel. Saatkonnarahvas laekus ilmatusuure hunniku kass Arturi maisikepikestega. See oli üks viimase aja parimaid pühapäevahommikuid, siuke videviku-, tõeline rehetalus istumise ja ajaveeretamise tunne.

Mia ei teinud kogu olengu aja suu lahti, aga kui külalised ära läksid, võttis kogu repertuaari läbi. Veel uneski ümises midagi.

Esmaspäev, 1. november 2010

Padi tuleb ikka alati kaasa võtta!

Kui öösel Mia meie juurde voodisse ronib, siis ma olen ikka öelnud, et võta oma padi kaasa. Täna südaöösel oli esmalt kuulda vähkremist ja natuke nuttu, siis paljaste jalgade pladinat meie suunas, tagasi minekut ning uuesti tulekut ühes resoluutse hüüatusega: "Emme, ma tulen koos padjaga!" Umbes, et tehke ruumi...

Ning hoobilt tagasi unemaale kukkumist. See padjaga tulek tegi mulle hirmasti nalja ja mulle tuli meelde üks teine padjalugu, aegade hämarusest, kui ma veel väga hajameelne olin, palju rohkem kui praegu. Olime kooriga kuskil 80ndate lõpus Soomes laulmas ja kaasa oli palutud võtta enda voodilinad ja -püürid, kuna üheks kohaks, kus ööbisime, oli mingi laste suvelaager. Ööbime, hommikul pressin asjad hädavaevu kotti, õhtul, kui on vaja oma sumadaniga järgmisesse kohta maanduda, kaeblen, et polegi veel nagu miskit ostnud, aga kott juba hirmus suur. Ja kui ma siis koti lahti teen, vaatab sealt vastu ilmatusuur padi, minu padjapüür ümber. Eks siis pererahvas pidi selle postiga eelmisesse kohta saatma. Aga juba järgmisel hommikul tõmbasin ma väljaminnes miskit pererahva esikust selga, ja alles poole teel avastasin, et tegemist ei ole minu enda täiesti viisaka teksajakiga, vaid pereema "prügikasti väljaviimise" riietega*.

Ah, kõik need naljakad lood tulid mulle öösel meelde, ajasid une ära ja ma vaatasin lõpuni ühe väga toreda Saksa filmi nimega Im Juli. Soovitan!!! Road movie Hamburgist läbi Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Istanbuli. 


* Termin "prügikasti väljaviimise riided" tuli meil kasutusele lapsepõlves Le Mujerese pabernukkudele riideid disainides. Selliseid oli kah vaja noh.