Neljapäev, 29. detsember 2011

Sarajevo-Tallinn

Miskipärast on kujunenud nii, et umbes sel ajal, kui peaks autonina Eesti poole keerama, tuleb enne veel Bosnia Hertsegoviinas kiiresti ära käia. Jõulude ajal on selleks ka mõistlik põhjendus: kuna tegemist on vähemasti poolenisti islamimaaga, siis võib seal vabalt ka veel 24. detsembril kellegagi tööasju ajada.

Enam-vähem umbes nii juhtuski - mul oli väga tore koolitus Lukavaci tsemendivabrikantidega, kellel on oluline hoida kohalike elanikega häid suhteid, seda eriti peatselt avatava autokummide põletamistsehhi ning kohalike seas ringiliikuvate kuulujuttude valgel sellest, et öösiti lülitab vabrik oma puhastusfiltrid välja. Ma ise küll usun, et filtreid ikka välja ei lülitata, see on tohutult kulukas protsess, aga see Tuzla ja Lukavaci kandi õhk on küll LIHTSALT JUBE!!! See on jube haisev keemiline kokteil, mida nad iga päev sisse hingavad. Ausalt öeldes ei vastanud autokummide põletamise testtulemused ka ootustele, aga siin on tsemendivabriku austerlasest omanikud siiski muretsenud korralikud testseadmed ja regulaarse monitooringu. Kõrval asuvate sooda- ja koksitehaste keskkonnainvesteeringud jäävad aga sinna null Euro kanti.

Igaljuhul, pika jutu mõte on, et see on üks selliseid kohti, kus tajud globaalse saaste ulatust, tajud füüsiliselt, kuidas me oma elukeskonda hävitame ja teiseltpoolt - Bosnia on imeilus koht, looduse pärl, kui kellelgi on alla rannikule asja, käige Bosnia mägedes ka ära, aga kui võimalik, vältige seda Tuzla kanti.

Kõik see aeg, mis ma seal olin, sadas lund, sestap teile paar pilti suvisest Sarajevost, ma lubasin neid juba suvel postitada.








Need on kõige punasemad pildid, mida te võite sellest blogist jõulude ajal leida - mina siseruumides pilti teha ei oska, lisaks on olulistel hetkedel, näiteks Eesti Ungari laste ühisel piparkookide küpsetamisel või saatkonna jõulupeol fotokas maha ununenud või patarei just sel hetkel tühjaks saanud, kui jõuluvana tuppa astub. Lasteaia jõulupeol olin ma aga ülalnimetatud kohas. 

Kui töö läbi sai, oli mul ees läbida üks haldusüksus (Serblaste vabariik, Republika Srbska) ja muud seitse riiki (neid teate isegi). Mia muidugi rõõmustas, kui teele asusime: nüüd saab pikalt magada! Tundub, et mitte kuskil mujal ei puhka ta nii hästi välja kui autoistmes:) Kõikjal kuni Baltimaadeni kas sadas lund või oli teine juba maas. Riskisime siiski minna üle Kõrg-Tatrate ja sealne oli täielik piltpostkaart. Kui saanuks kõik need pereliikmed, kellega 24. õhtul kuuse all pidi kokku saadama, Tatra mägedesse võluda, oleks seda küll teinud!

See 24. õhtu kokkutulemine, maailma parim söömaaeg, luuletuste lugemine, laulmine, kinkide lahtiharutamine ja rääkimine on siiski seda pikka pimedat ja kohutavalt väsitavat sõitu väärt!!! Muidugi on lumetu detsember trööstitu, aga kui päike välja tuleb ja siis tundide viisi loojuma hakkab, kompenseerib ta nii mõndagi. 






 Ilusat aastalõppu, kallid sõbrad!  

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Adrenaliinilaks

Detsembri alguses rajati Szentendre kesksele parkimisplatsile uisuväli. Tegemist on väga meeleoluka kohaga, mis näikse toovat kokku kogu sportlikuma osa linna elanikest. Lapsed on jääl, lapsevanemad rüüpavad väljaku ääres hõõgveini ning krõbistavad küpseid kastaneid. Tegemist ei ole säärase suure peaaegu et tühja halliga, kus me eelmine aasta uisutamist harjutasime, aga seltsis ongi palju toredam. Lisaks on õhtupimeduses tekkinud uisutada oskavate täiskasvanute seltskond; ühelt kutilt olen ma juba kaks uut trikki juurde õppinud. Tema õppis need viieselt, aga minul jäid need vahele. Ma arvan, et amatöörina oled kõik, mida uiskudel teha oskad, omandanud enam-vähem viiendaks eluaastaks. Jagasime siis mõtteid uisutama õppimise kohta - see on käinud täpselt ühtemoodi: lapsena vaatasime õhtul telekast võistlusi ja järgmine päev proovisime jää peal järele.

Miale on see juba kolmas hooaeg jääl ning sellest oli ka kohe aru saada. Esimene uisutamine käis endiselt käest kinni, mina omaette mõtlemas, et kuidas ikkagi meie uisutama õppisime, ma ei usu, et keegi mul käest kinni hoidis. Teisel korral tegime vabakava, st Mia astus juba omaette edasi, ehkki tempo ei olnud veel suurem asi. Õppisime selgeks ühe väikse (tõstetega) tantsu:) Ja kolmas kord keelduti mu käest kinni võtmast. No ja nüüd ta uisutabki! Korralikult tõukab edasi, väga ilusti keerab ringi, kukkuda ei karda, ei karda ka minna uisuplatsi keskele, kus teismelised tavaliselt kulli mängivad. Minu arvates võiks jõuluvana meile mõlemale ilusad nahksed uisud tuua!

Nalja ka. Üks nendest teismelistest on väga hea uisutaja, näitan teda Miale ja räägin, et vaata seda tüdrukut, ta saab nii uljalt uisutada, sest ta hoiab kätega ilusasti tasakaalu, natuke hiljem näen, et Mia on visanud mütsi keset uisuplatsi, aga ise uisutab käed hoogsalt külgedel. "Miks Sa mütsi peast ära viskasid?," küsin mina. "Sellel tüdrukul pole ka mütsi peas!", vastab Mia.

Igaljuhul on see tunnike või rohkem uisuplatsil, mis lõpeb kuuma tee ja koju magamaminekuga ütlemata mõnus. Lausa siuke Szentendresse kuulumise tunne tuleb peale. Ehkki just ühel hilisõhtul mööda Buda-poolset Doonau äärt valgustatud Parlamendist mööda imeilusasti renoveeritud ja valgustatud Margareti silla poole sõites, pidin tõdema, et kui ma üldse kuskil Ungaris end kodus tunnen, siis ikkagi siin, viis aastat peetud Ööbikutänava kõrgete lagedega residentsi läheduses. See on mu kodutee. (Ma katsusin teile Googlist renoveeritud Margareti sillast mõnda pilti leia, aga ei ole. Peab ikka jälle minema ise oma piiratud vahenditega tegema.)  Aga Mia on juba selline provintsineiu, kellele linnatoss kurku ja silma läheb ning hirmasti läkastama ajab.

Ööbikuresidentsi ajad on alatiseks möödas.

Reede, 9. detsember 2011

Ära pane tähele

Eile möllas siin üks väiksemat sorti torm - tuul puhus õhu puhtaks ja päikse pilve tagant välja, tuli paar tilka vett - mõnus iseloomuga ilm, lapsed lasteaias istusid muidugi toas. Jube!, ma ütlen. Aga niipalju sel tuulekesel ikka jõudu oli, et puhus sisse minu kontori vastas oleva kontori aknast, mis oli jäänud ööseks lahti, ning virutas pikali selle vastaskontori klaasseina, otse meie toa klaasseina vastu. Kuna see juhtus hommikul vara, siis kedagi veel tööl ei olnud ja keegi viga ei saanud. Aga täna on muidugi kõvasti kopsimist ja klaasidevahetusi ja tohutult klaasipuru. Otse loomulikult ei tule töötegemisest sellises lärmis miskit välja.

Sestap üks tänahommikune tsitaat Mialt: "Kas ma ilusaks võin minna?" Mina: "No võid ikka minna!" Mia võtab välja ühe kuivanud huuleläike, mille ma talle pärandasin, ja ise peegli ees läiget peale määrides kommenteerib: "Aga Sina ära pane tähele. Ainult vaata!"

Päikeseloojang kiisuga.

Esmaspäev, 5. detsember 2011

Lapse mõtted


Ühe hirmkõledal novembri päikeseloojangul  astusime Miaga sisse kohalikku chocolaterie'sse. See oli inimesi puupüsti täis, ilmselt oli kõigil läinud südame alt kõledaks, ja ma lubasin Mial valida ostmiseks kaks väikest asja. Kui me riiulite vahel ringi käisime, nägin ma jõulukalendrit ja küsisin Mialt, ega ta hoopis seda ei taha. Saaksime juba järgmine nädal hakata luugikesi avama. Mia, kes ilmselgelt nägi, et tema kaks kohe nauditavat asja libisevad käest ära, vastu: "Ei-ei, seda ei saa võtta, seda issi ei luba." Ning natuke hiljem optimistlikult, ise juba peos südamekujulist lutsupulka ning väikest sokolaadimuna pigistades: "Aga me lähme küsime kodus issi käest luba ja tuleme siis siia tagasi seda kalendrit ostma...."

***

Mia suur lemmik, siin juba ka varem tsiteeritud Juuksurilaul (Tungla sõnad, Pajusaare viis) lõpeb niimoodi -

Härra Laiskloom käib siin harva
/------/
mõtleb laisalt nüüd kas peaks
hakkama ehk kiilaspeaks

Ja absoluutselt iga kord, oma poolteist aastat või nii, on Mia küsinud laulu lõpus, kes see "kiilas" on, ja iga kord edeneb vestlus alljärgnevalt -

"Mitte kiilas, vaid kiilakas," ütlen mina, "kiilakas on selline inimene, kellel pole juukseid."
"Ja miks tal juukseid ei ole?"
"Võib olla pole kasvanud või on ära tulnud või hoiab kokku," seletan mina ning siis läheb taas heietamiseks, et kui näiteks mina oleks kiilakas, siis oleks ma juba ilmatuma rikas, sest sa ei kujuta ette, mis raha olen ma juustelõikuse ja värvimise alla magama pannud. *

See viimane seisukoht on juba rohkem Plameni jutusse kaasatõmbamiseks. Tõsi ta ka on, et juba tollesama Philipi juures käimine, kellest ülalmainitud lingi peal juttu on, maksis alati väikse varanduse (ma summat ei saa nimetada, sest mu vanemad loevad ka seda blogi) pluss muidugi edasi-tagasi sõit Viini. Philip läks õnneks (ehkki tegelikult muidugi kahjuks) ümbermaailmareisile ja pole sealt tagasi tulnud...

Aga Mia juurde tagasi tulles. Eile olid Pajusaare laulud jälle peal ja kui juuksurilaul lõpes, arenes kõik esialgu samamoodi - emme, kes on kiilas - mitte kiilas, vaid kiilakas. Kiilakas on see, jne jne... Ning siis tuleb dialoogis pööre.

"Ahah! Kas ta loeb...?"
"Mida ta loeb...?"
"Kas ta loeb raha?"   

Bingo!

***

Kui nüüd veel magusa ja sokolaadi juurde tagasi tulla, siis Mia ei ole üldse mingi maiasmokk. Minu küpsetistest sööb ta ainult pontsikuid, kommi meie juures peaaegu ei sööda (Ungaris muide komme üldse ei ole, siin ei ole peaaegu üldse magusatööstust ja Eesti komme saab väga jaopärast). Seda pildid demonstreeritud lutsukommigi on ta nüüd juba nädal aega lutsutanud. Kui aus olla (ehkki nii ei ole üldse ilus teha), viskasime me jaanipäeva ajal ära jõulude paiku saadud kommid. Homme, kui ringi käib Miklos, algab uus hooaeg - loodame siis selle saadusi mõistlikumalt realiseerida....


-----
* Lisaks sellele, et mul on lühike, tihti lõikamist vajav poisipea olen ma nimelt ka hõbehall, aga kuna see protsess hakkas peale juba 17 aastasel, siis ei ole ma halliks minekut vanusega kunagi sidunud ja mulle kaasa pole vaja tunda;)

Teisipäev, 29. november 2011

Südamesõbranna


Mäletate lugu Lucast - Mia väiksest sõbrannast tema esimeses lasteaias ja sellest, et kogu järgmise lasteaia-aasta rääkis Mia muudkui Lucast, ehkki nad pärast lasteaia laialiminekut kokku enam ei saanud. Lucast sai sõprade sünonüüm, aga kui me siis umbes aasta pärast Luca isa üles otsisime ning tüdrukutele ühise mängimise organiseerisime, ei tundnud nad enam üksteist ära ega saanud ka aru, miks nad peaksid siin ronimispuudel üheskoos turnima.

Uues lasteaias ei tekkinud Mial suuri sõpru; üks poiss ikka ajas ta pead segamini:), aga kui ma nägin, et see poiss, nelja-viie aastane kannab ikka veel lutti!!! (muide Ungaris on üsna tavaline, et lapsevanem tuleb lapsele lasteaeda järele ja torkab talle esimese asjana luti suhu, ehkki tegemist on 3+ lastega), siis ma käskisin Mial poisiga flirt lõpetada:))))

No ja nüüdses, juba kolmandas lasteaias olles, küsin ma Mialt üsna tihti, et kas Sul ikka sõpru on ka tekkinud?, aga ta vastab umbes nii, et eriti ei ole, nad ei saa ju eesti keelest aru. "Mõni ikka natuke saab ka, nii et nendega olen sõber...":))) Nagu näha, seda muret ei ole, et laps ungarlaseks kätte läheb, aga teiseltpoolt pole meie ebastabiilne eluviis, kolm lasteaeda, kolm riiki ja kolm keelt stabiilsetele sõprussuhetele eriti kaasa aidanud.... kuni tuli Laura! 

Ingellikult ilus Laura saabus ühes oma eestlasest emaga Londonist ja võitis paugupealt Mia südame. Tõenäoliselt  lähevad nad Londonisse ka tagasi ning Lauraga võib juhtuda seesama mis Lucaga, aga praegusel hetkel ootab Mia igapühapäevaseid Lotte kooli kokkusaamisi just seepärast, et Lauraga kokku saada ja niikaua kui võimalik ühist päeva venitada.

Mia on Laura kõrval tõeline wild child - Laura esindab parimat lastetuba, eeskujulikku haridust (ta on Miast täpselt aasta vanem ja oskas juba pool aastat tagasi kirjutada) ja vabaajaharidust (ujumistrenn, balletikool, näitemäng), laitmatut käitumist, vastupandamatut stiili. Mial - ja minul ka - on, kuhu poole pürgida. Iga ema tahaks, et ta lapsel selline sõbranna oleks:)))) 
Vot sellised eesti kaunitarid kasvavad piiri taga üles.

Kahjuks Laurast ja Miast häid koospilte pole, tuleval kevadel kompenseerime vajakajäämise.

Teisipäev, 22. november 2011

Kõnelusi Bossiga

Mu ülemus kingib alati Miale jõuludeks-sünnipäevaks väikseid toredaid nukukesi, ainult viimane nukk ei meeldinud Miale mitte üks raas. Me olime Bossi juures, kui kingitus üle anti, Mia mängis sellega viisakalt, aga kui ära hakkasime minema, tahtis nukut maha jätta. Kui ta siiski hiljem autos avastas, et nukk on ikkagi kaasa tulnud, sai ta hirmus pahaseks ja oli valmis selle peaaegu et aknast välja viskama.

Nüüd aga sõitsime Bossiga Szegedist kodu poole, helistasin koju, räägin ka Miaga, Boss tervitab teda kõrvalt. Mina: "Magdi tervitab Sind!" Mia: "Ahah, kas ta mulle kingituse ka tõi?" Magdil vajub kõrval nägu pikaks. Tõlgendan seda niimoodi, et "Ei olnud mahti tuua, aga mis kingitust Sa tahaksid?" "Tahaksin ühte musta koera ja ühte valget koera... ühte mustvalget koera, ütle tädi Magdile edasi!" Mu vaene ülekoormatud Boss siis nüüd mõtiskleb, kuidas kombineerida nii, et Mia saaks ta poja, kes on teine äärmiselt ülekoormatud inimene, musta ja valge koeraga jalutama minna...;)

***
Kui ma Mialt küsin, mis tööd ma teen, ütleb ta, et ma kirjutan. "Ja mida ma siis kirjutan?", küsin mina. "Kirjutad tädi Magdile!". Vot nii huvitav töö on mul siis.

Illustratsiooniks päikeselist suve. 

Pühapäev, 13. november 2011

Taadu

Mingi ime läbi ärkasin täna kell 5. Kl 6.20 tuli ahjust välja toskakattega õunakook, ühtlasi sain teada, et päike hakkab siinkandis tõusma kella kuue paiku, hetkel, kolmveerand seitse on juba täitsa valge. Ees ootab rutakas nädal, mille vältel jõuan 10 aasta jooksul esimest korda (!) Szegedisse, siis Helsingisse ja siis loomulikult koju ka.

Tänase isadepäeva puhul räägiks aga Mia vanaisast, kes sai septembris 75. aastaseks.

Alustada tahaks sellest, et kahel tüdrukul on oma isaga hullu moodi vedanud! Peale selle, et isa on meile suur autoriteet eluterveks inimeseks olemise alal, on ta alati olnud ka meie parim, humoorikaim, seiklusrikkaim ja šarmantseim kaaslane nii lapsepõlves kui ka nüüd. 

Lapsepõlves oli ühtemoodi tore isaga koos sport teha (rõhuasetusega suusatamisel ja ujumisel), käia kuskil tühermaal Ziguli pidurist õhku välja pumpamas (oli vist selline võte) kui ka ühes lõunaks koju saabunud isaga liha- ja moosipontšikuid süüa. Isa lõi meeleldi kaasa ka kõigis meie ettevõtmistes, ei pidurdanud meie fantaasiat, vaid läks ise ka hoogu ning kui me ema käest millegipärast pragada saime, siis kõik kolm ikka korraga. 

Täiskasvanuks saades on isa olnud meile absoluutseks mõõdupuuks, milline üks meesterahvas peaks välja nägema, mida oskama, kuidas tundma ja ellu suhtuma. Me väga tahaks osata isa moodi vananeda: ilma vähima kibestuseta, elutarkust ja –tunnetust kogudes ja ikka elu suhtes nii avatud, leebe ja humoorikas olles

Mõned märksõnad, mis ilmtingimata isaga seostuvad.

Isa ja kõrgused
Kõik, kes meie isa teavad, teavad ühtlasi ka seda, et ta jumaldab kõrgeid kohti, ronimist ja turnimist mööda paekiviseinu, põhjaranniku klinti, puid, varemeid, mahajäetud sõjaväetorne, mis tuule käes kõiguvad, ja ajalooliste ehitiste väliskülgi. Ta on pooled Tallinna korstnad nooruses läbi roninud ning lapsepõlves käisime ikka Nõmme metsas mööda Glehni tähetorni välisseina üles ronimas. Tavaline pilt oli selline, et isa ronis püstloodis ees üles, kolm tüdrukut seelikusabade vehkides järgi (kolmas oli meie täditütar) ning ema, kes kardab kohutavalt kõrgust - ta ei julge Munamäe tornis ka püsti seista – alt hüüdmas: „Kui sa oma lapsed lased surnuks kukkuda, siis too vähemalt võõras laps eluga tagasi!“

Keegi pole kunagi kuskilt kukkunud, kuigi isa õhutusel on kõrgetes puulatvades tireleid visatud küll ja küll. Hea koordinatsioon, kiire reageerimine ning kõrguse mittekartmine olid olulised ning üldse ei imesta, et isa on keskaja kõrgeima kiriku kupli all peaaegu igapäevane toimetaja.

Isa ja autod
Plamen ikka vahetevahel küsib, et mis Sa isaga rääkisid – mina siis vastu, mis ma ikka rääkisin, autodest rääkisin. Autodest võime me rääkida lõputult. See on uskumatu, millised muutused on ühe eluea jooksul mootorite maailmas sündinud.

Isa sündis peaaegu autoeelsesse maailma, tema sõnul joosti igale autole poisikestekambaga järele, nii suur sündmus oli see. Keegi onu võttis väikse Vello mõnikord motorolleri peale ja et paar-kolm kilomeetrit sõitu saad, oli poiss valmis pärast ka pikalt tagasi koju vantsima. Isa eluea jooksul on toimunud tohutu autostumine ja isa on vist absoluutselt kõigega sõitnud, millele rattad all. Otse loomulikult on tal autojuhilubade kõik kategooriad: mootorrattast kuni lõõtsaga bussini välja ja otse loomulikult pole ta 60 aastase autojuhikarjääri jooksul ühtegi õnnetust teinud. Ehkki ta ikka seda meenutab, et kunagi ühel prokatiautol sai mõned kriimud peale tehtud ja siis see tagasi viies kuhugi tagaritta pargitud, et kellelegi silma ei jää.

Prokatiaastad on isa nooruse kuldsed aastad, sellest võiks ta õhtu otsa jutustada! Nüüdseks otsitakse globaalses plaanis autostumisele alternatiive ning naftabarreli hinna tõus teeb ka omad korrektiivid, kuid isa sõidab hea meelega ka jalgrattaga, kuigi ma olen kindel, et tal poleks ühe innovaatilise elektriauto vastu ka midagi!

Isa ja loodus
Isa oli see, kes iga reede õhtul auto ette ajas ja oma pesakonna linnast maale viis. Lapsepõlve algusaastatel käisime ikka Hiiumaal ja enne või pärast seda ka alati sutsti! Vormsilt läbi. Vormsi metsmaasikatest ja Valgest Vaalast on saanud meie pere sisekoodiga laused. Hiljem said risti ja põiki läbi käidud Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Mere ääres sündinud ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Samas oli nii, et sel ajal, kui me ülipraktiline ema punavate küngaste vahel „Pohlad-pohlad!“ kilkas, hüüdis isa romantilise metsamehe hingega: „Vaadake, järved-järved juba paistavad!“ Ja nende järvedeni me tema eestvedamisel ka jõudsime, sumpasime pikki päevi sookailust lõhnavas rabas ja tõime sealt välja kõik, mis tuua andis. Ükskord isegi kaheksa sakiga põdrasarved. See metsakohin ja rabade vaikus elab meie sees väga sügaval ja sinna igatseb hing alati tagasi.
 
Isa ja korraarmastus
Ma vist ei peagi pikalt peatuma sellistel meie jaoks enesestmõistetavatel asjadel, nagu et isale võib alati kindel olla, isa parandab kõik katki läinud asjad ära, isa otsib kõik kaduma läinud asjad üles ja mitte ainult siis, vaid ka nüüd, kui me juba ise vägagi arvestavas vanuses oleme. Need isa iseloomu- ja tegutsemisjooned on tal niivõrd äärmuseni välja arenenud ja meie jaoks niivõrd enesestmõistetavad, et see on kohati lausa tüütu.

Ema ajab näiteks närvi, et isa peab kasvõi maalt koju tulema, et täpselt õigel päeval elektri eest tasuda (see on nüüd küll minevik, sest suvel tegime otsekorralduslepingu), isa aga lausub leebelt, muie suunurgas, et kui kõik oleks oma maksudega niisama hoolikad kui tema, oleks Eesti juba ammu viie rikkama riigi hulgas.

Isa leebe meel ja otsatu huumor ning elust arusaamine

Olgu see viimaseks – isa pole kunagi ühegi inimese kohta halba sõna öelnud, kui tal on midagi öelda, ütleb ta ühe humoorika lause, mis paneb absoluutselt täppi. Ja rohkem ei ole sõnu vaja. Meie isa suguseid inimesi oleks vaja rohkem – inimesi, kes mõistavad elada täisväärtuslikult, avatult, uudishimulikult, vaimustudes, üllatudes, pettumusest üle saades, Elu kogu selle mitmekesisuses mõistes ning sellega rahujalal olles.

Otse loomulikult poleks isa see, kes ta on, ilma meie vaimustavalt vapustava emata! Aga sellest juba mõni teine kord!

Ilusat isadepäeva, kallis isa!
Seesinane tekst on kohandustega isa juubelikõnest, kirjutatud Kristiga kahepeale.

Kolmapäev, 9. november 2011

Kaks vaadet Budapestile

Täiesti kogemata avastasin täna, et Mia maailma refereeritakse Ungari maailma pähe ühes sellises rändurite blogis nagu http://seljakotirandur.com ja mina ju Ungarist peaaegu üldse ei kirjuta! Ja kui kirjutan, siis sellise komakohaga... Ning kui vähe olen ma Budapestist veel pilte olen teinud – ometi on see visuaalses plaanis lõputute võimaluste linn. Ühel päeval võiks pildistada ainult juugendit ja art deco'd, teisel barokki, kolmandal sisehoove (mu lemmik!), neljandal glamuuri. Siis võiks võtta ette aknad-uksed, maa-aluse maailma, pargid ja puiesteed, graffiti, Austria-Ungari aegsed tädikesed koertega, õdusad teise korruse teepoed, 7. linnajao underground pubid. Trammid ja sillad… te saate põhimõtteliselt aru, mis ma mõtlen, eks ole. 

Aga ma ei tea, kas ma võtan end kunagi kokku või saab aeg enne otsa. Ja lõppeks ei ole mul selle jaoks ka mingeid oskusi ega riistvara.

Igaljuhul, äsjase avastuse taustaks kaks seeriat pilte sellesuvisest Budapestist: esimene neist tehtud ühel palaval juunialguse päeval Budapesti südames Andrassy puiesteel, siinsel Champs-Élysée'l, teine seeria aga ühest hoopis uue ilmega kohast - Lagymanyosi puhkealalt. See on vast aasta tagasi loodud Doonau-äärne puhke- ja vabaajakeskus, mis on rajatud just nii suurejooneliselt nagu ungarlased seda teha oskavad. Igaljuhul eelistan ma Lagymanyosi puhkeala iga kell tolmunud ja 70ndate disaini ja disainitust (mida kogu Budapest on täis) evivale Margiti saarele.


Minu arvates Budapestile sobib liivakarva kollane: võimendab selle lõunapärase metropoli kuumpalavat pärastlõunat.





Tol mööda Andrassyt uitamise päeval (uitamine on muidugi vale sõna, tegemist on liikumisega mööda sirget) nägi puiestee ühes otsas (linnapargis, Varosligetil) sellist Veneetsiale sarnanevat pilti...


 ... ja teisest otsas Deak teri rokikohvikus toredat maitseainete ja müürilillede seina.

***
Aga  Lagymanyosil on hoopis teised teemad ja visuaalid. Uskumatult kaasaegne see flirt tehnomaatikega Budapesti üldise 18. sajandist pärit pildi taustal, kas pole! Tegelikult on selliseid Rottermanni taolisi paiku siin päris hulga kerkinud, aga peab teama, kuhu minna ja vaadata. Igaljuhul, minu silm puhkab.







Isegi kohvikutes-bistroodes on mõningast kergust, õhulisust ja minimalismi. Iseenesest üliharva ses linnas tabatavad jooned.

No ja selgi päeval läks päike Doonausse looja. Ma loodan, et olen nüüd pisut jälle Ungari-teemat rehabiliteerinud;)

Neljapäev, 3. november 2011

Pikk nädalavahetus

Kõigi pühakute päev, 1. november on Ungaris riiklik püha ja kui see satub kas teisipäevale või neljapäevale, on vaba ka sellele eelnev või järgnev päev, nii et tegu on pika nädalavahetusega, mil pool rahvast, kes on suutnud end varakult mobiliseerida, suundub odavlennufirmadega mõnele city breakile või kuhugi soojemasse kohta, kui on seda novembrialguse Ungari. Meie pidime esialgsete plaanide kohaselt minema Bulgaariasse, aga lõpuks olime siiski kodus, nautisime üle mitme päeva end näidanud kirgast sügistaevast ning hoogsaid sügisvärve.

Selline vaade avaneb mu silmale, kui pea padjalt tõstan, fotoka panin targu padja kõrvale, et hilishommikune päike üles pildistada.


Plamen istus juba väljas ja püüdis viimaseid sooje päiksekiiri. Kohvi ta ei joo, muidu peaks ikka aurav kohvikruus ka käes olema. Jah, te näete õigesti - ma pole ka veel sokke sahtlist välja võtnud.


Oli aega uurida, ega keegi pole tahtnud endale rohelist kaarti lunastada, aiale tiir peale teha, üles vaadates otsustada, et see kirgas sinine taevas tuleb ära kasutada ja väiksele matkale minna, veel natuke kohmitseda ning siis kella kahe paiku metsa asutades tõdeda, et järel on umbes kaks tundi valget aega!!! 







Me elame põhimõtteliselt kahe rahvuspargi vahel ning matkateid ja -radasid on siinkandis TOHUTULT ja matkajaid väga arvukalt. Ei ole nii nagu Eestis, et võid kaks päeva metsas uidata ilma, et kedagi näeks. Sellest hoolimata satume me siin metsa harva. No ei ole minu mets. Meile lähim kodumets (segamets, okaspuu, see õige lõhn jne) asub Tatra mägedes:)
 
Aga loomulikult olen ma ebaõiglane, sest see kõik on siiski tore ja vahva pluss värske mäestiku(või peaks ütlema küngaste)õhk. Meie matkarada viis vaateplatvormini, kus miskit näha ei olnud:) Alles pildi peal tuli välja, et imeilus! Seal kuskil kaugemal voolab Doonau. Huvitav on see, et ka kõige kirkamal päeval on ilm siiski jube udune.


Pärast matka ja vaadet ootas meid aga päeva nael! Metsas oli tulel kolm hiiglasuurt guljasipada - kalaga, loomaliha, ubade ja lihaga ning ausõna, ma pole paremat guljassi, kui see ubade ja lihaga oli, elu sees saanud. Supp oli lihast nii paks, et lusikas seisis sees püsti, portsion oli kuhjaga ning see kõik maitses imehea (ja kui keegi on huvitatud, siis maksis 2,3 Euri). Vähetähtis pole muidugi ka asjaolu, et süüa sai õues, taldriku ümber käsi soojendades ning valget saia peal haugates:) See on koht, kuhu ma teid viin (ühes kohustuslike matkaradadega loomulikult), kui keegi peaks veel külla tulema. Mul on endal ka kiusatus sinna järgmisel nädalavahetusel tagasi minna.
***

Järgmine vaba päeva aga avaneb juba sellise pildiga. Autonina keerasime (umbes samal ajal ehk siis paar tundi enne keskpäevast päikeseloojangut) vastasuunas ning mägede asemel sõitsime Szentendre saarele. Kui nüüd saar kangastub kellelegi millegina, mis näeb välja nagu... ma ei tea... Vormsi, siis tegelikult jätkub saarel samasugune tiheasustus nagu Doonau kallastel muidu: väikesed külakesed-linnakesed ning vahel põllumajandusmaa. Erilisi loodusväärtusi me saarelt ei avastanud.
Nägin esimest korda elus härjarakendit. Sel hetkel, kui neid tuhatnelja kihutama aeti, polnud mul veel kaamerat ligi. Aga põhimõtteliselt see teine mees sõitis seal taga autokummil ning andis loomadele muudkui rooska.
No ja suure osa pärastlõunast toitsime karjakoplis hobuseid. Väga sobivalt asus kopli kõrval üks ülesvõtmata maisipõld, kust me hobuseid tõlvikutega varustasime. Ma loodan, et keegi seda väikest kadu pahaks ei pane. Muide, hobused teevad tõlvikuid krõpsutades jääkrõmpsutamise häält, võite arvata, et mul hakkas suu vett jooksma;)

Päikseloojangu ajaks jõudsime täpselt kohakuti meie kodulinnaga, ainult et teiselpoolt vett. Silda siin ei ole, Szentendrest saab saarele ainult paadiga ja ma ei ole seda kunagi teinud. Ning seetõttu, selgus, olen ma maha maganud tohutultpalju tohutultilusaid päikeseloojanguid. Näed siis!



Lõpuks pimestas see muudkui loojuv ja loojuv päike juba silma ning mõned pildid tulid tagurpidi. Kell neli kiskus pimedaks ning me suundusime tagasi "mandrile" oma tavapärase õhtu manu.