Adrenaliinilaks

Detsembri alguses rajati Szentendre kesksele parkimisplatsile uisuväli. Tegemist on väga meeleoluka kohaga, mis näikse toovat kokku kogu sportlikuma osa linna elanikest. Lapsed on jääl, lapsevanemad rüüpavad väljaku ääres hõõgveini ning krõbistavad küpseid kastaneid. Tegemist ei ole säärase suure peaaegu et tühja halliga, kus me eelmine aasta uisutamist harjutasime, aga seltsis ongi palju toredam. Lisaks on õhtupimeduses tekkinud uisutada oskavate täiskasvanute seltskond; ühelt kutilt olen ma juba kaks uut trikki juurde õppinud. Tema õppis need viieselt, aga minul jäid need vahele. Ma arvan, et amatöörina oled kõik, mida uiskudel teha oskad, omandanud enam-vähem viiendaks eluaastaks. Jagasime siis mõtteid uisutama õppimise kohta - see on käinud täpselt ühtemoodi: lapsena vaatasime õhtul telekast võistlusi ja järgmine päev proovisime jää peal järele.

Miale on see juba kolmas hooaeg jääl ning sellest oli ka kohe aru saada. Esimene uisutamine käis endiselt käest kinni, mina omaette mõtlemas, et kuidas ikkagi meie uisutama õppisime, ma ei usu, et keegi mul käest kinni hoidis. Teisel korral tegime vabakava, st Mia astus juba omaette edasi, ehkki tempo ei olnud veel suurem asi. Õppisime selgeks ühe väikse (tõstetega) tantsu:) Ja kolmas kord keelduti mu käest kinni võtmast. No ja nüüd ta uisutabki! Korralikult tõukab edasi, väga ilusti keerab ringi, kukkuda ei karda, ei karda ka minna uisuplatsi keskele, kus teismelised tavaliselt kulli mängivad. Minu arvates võiks jõuluvana meile mõlemale ilusad nahksed uisud tuua!

Nalja ka. Üks nendest teismelistest on väga hea uisutaja, näitan teda Miale ja räägin, et vaata seda tüdrukut, ta saab nii uljalt uisutada, sest ta hoiab kätega ilusasti tasakaalu, natuke hiljem näen, et Mia on visanud mütsi keset uisuplatsi, aga ise uisutab käed hoogsalt külgedel. "Miks Sa mütsi peast ära viskasid?," küsin mina. "Sellel tüdrukul pole ka mütsi peas!", vastab Mia.

Igaljuhul on see tunnike või rohkem uisuplatsil, mis lõpeb kuuma tee ja koju magamaminekuga ütlemata mõnus. Lausa siuke Szentendresse kuulumise tunne tuleb peale. Ehkki just ühel hilisõhtul mööda Buda-poolset Doonau äärt valgustatud Parlamendist mööda imeilusasti renoveeritud ja valgustatud Margareti silla poole sõites, pidin tõdema, et kui ma üldse kuskil Ungaris end kodus tunnen, siis ikkagi siin, viis aastat peetud Ööbikutänava kõrgete lagedega residentsi läheduses. See on mu kodutee. (Ma katsusin teile Googlist renoveeritud Margareti sillast mõnda pilti leia, aga ei ole. Peab ikka jälle minema ise oma piiratud vahenditega tegema.)  Aga Mia on juba selline provintsineiu, kellele linnatoss kurku ja silma läheb ning hirmasti läkastama ajab.

Ööbikuresidentsi ajad on alatiseks möödas.