Lapse mõtted

Ühe hirmkõledal novembri päikeseloojangul  astusime Miaga sisse kohalikku chocolaterie'sse. See oli inimesi puupüsti täis, ilmselt oli kõigil läinud südame alt kõledaks, ja ma lubasin Mial valida ostmiseks kaks väikest asja. Kui me riiulite vahel ringi käisime, nägin ma jõulukalendrit ja küsisin Mialt, ega ta hoopis seda ei taha. Saaksime juba järgmine nädal hakata luugikesi avama. Mia, kes ilmselgelt nägi, et tema kaks kohe nauditavat asja libisevad käest ära, vastu: "Ei-ei, seda ei saa võtta, seda issi ei luba." Ning natuke hiljem optimistlikult, ise juba peos südamekujulist lutsupulka ning väikest sokolaadimuna pigistades: "Aga me lähme küsime kodus issi käest luba ja tuleme siis siia tagasi seda kalendrit ostma...."

***

Mia suur lemmik, siin juba ka varem tsiteeritud Juuksurilaul (Tungla sõnad, Pajusaare viis) lõpeb niimoodi -

Härra Laiskloom käib siin harva
/------/
mõtleb laisalt nüüd kas peaks
hakkama ehk kiilaspeaks

Ja absoluutselt iga kord, oma poolteist aastat või nii, on Mia küsinud laulu lõpus, kes see "kiilas" on, ja iga kord edeneb vestlus alljärgnevalt -

"Mitte kiilas, vaid kiilakas," ütlen mina, "kiilakas on selline inimene, kellel pole juukseid."
"Ja miks tal juukseid ei ole?"
"Võib olla pole kasvanud või on ära tulnud või hoiab kokku," seletan mina ning siis läheb taas heietamiseks, et kui näiteks mina oleks kiilakas, siis oleks ma juba ilmatuma rikas, sest sa ei kujuta ette, mis raha olen ma juustelõikuse ja värvimise alla magama pannud. *

See viimane seisukoht on juba rohkem Plameni jutusse kaasatõmbamiseks. Tõsi ta ka on, et juba tollesama Philipi juures käimine, kellest ülalmainitud lingi peal juttu on, maksis alati väikse varanduse (ma summat ei saa nimetada, sest mu vanemad loevad ka seda blogi) pluss muidugi edasi-tagasi sõit Viini. Philip läks õnneks (ehkki tegelikult muidugi kahjuks) ümbermaailmareisile ja pole sealt tagasi tulnud...

Aga Mia juurde tagasi tulles. Eile olid Pajusaare laulud jälle peal ja kui juuksurilaul lõpes, arenes kõik esialgu samamoodi - emme, kes on kiilas - mitte kiilas, vaid kiilakas. Kiilakas on see, jne jne... Ning siis tuleb dialoogis pööre.

"Ahah! Kas ta loeb...?"
"Mida ta loeb...?"
"Kas ta loeb raha?"   

Bingo!

***

Kui nüüd veel magusa ja sokolaadi juurde tagasi tulla, siis Mia ei ole üldse mingi maiasmokk. Minu küpsetistest sööb ta ainult pontsikuid, kommi meie juures peaaegu ei sööda (Ungaris muide komme üldse ei ole, siin ei ole peaaegu üldse magusatööstust ja Eesti komme saab väga jaopärast). Seda pildid demonstreeritud lutsukommigi on ta nüüd juba nädal aega lutsutanud. Kui aus olla (ehkki nii ei ole üldse ilus teha), viskasime me jaanipäeva ajal ära jõulude paiku saadud kommid. Homme, kui ringi käib Miklos, algab uus hooaeg - loodame siis selle saadusi mõistlikumalt realiseerida....


-----
* Lisaks sellele, et mul on lühike, tihti lõikamist vajav poisipea olen ma nimelt ka hõbehall, aga kuna see protsess hakkas peale juba 17 aastasel, siis ei ole ma halliks minekut vanusega kunagi sidunud ja mulle kaasa pole vaja tunda;)