Teisipäev, 30. august 2011

Jälle tagasi!

Tagasi! Boss ütles, et ta vaevu mäletab, missugune ma välja näen, aga võttis ikka tagasi! Mis tal, vaesekesel, üle jääb:)

Esimene emotsioon seoses Ungariga oli positiivne - kui kõikide läbitavate riikide teed oleks nii korras kui Ungaris, jõuaks palju kiiremini ja vähema vaevaga kohale. Poolas ei suuda ma üldse enam pimedas sõita. Seekord ka, kottpimedus, kitsas halb tee ja ma näen, et mingi rekka roomab mäest üles minu poole, st tähendab vastasreas, sõites samal ajal mööda teisest rekkas. No kuhu ma pean tõmbama? Tõmbame aga 120 pealt piduri peale ja nii kraavipervele kui võimalik. Ma ütlen, kogu Läti, Leedu, Poola ja Slovakia peale tuleb neljarealist teed umbes 2x40 kilomeetri jagu. Ja siis tuleb Ungari, kus tee sõidab ise. Siin vist kihutatakse nii kohutavalt sellepärast, et Ungari maanteed on tõesti head ja kiired. Põhimõtteliselt on tegu kolmerealise teega, kus iga paari kilomeetri tagant vahetub kaks sõidurida üherealisega. Ja kõik saavad vabalt sõita omas tempos.

Ma jõudsin Ungarisse õhtul kell kaheksa, viis minutit hiljem vajus nagu must kott pähe, jah.., selline too lõunamaa pime õhtu oligi, millega ei harju ma iial!!! Nii et esimene negatiivne emotsioon. Mis jääb korduma õhtust õhtusse!  Õhtut ju üldse ei ole, tuled töölt koju, paned laualambi põlema ja pidzaama selga. Sest pime on ju!

Teine positiivne emotsioon on seotud meie väikese erimissiooniga - nimelt kantseldame me paar kuud kahte suurt koera - ma ei tea koertest midagi, nii et ärge nende tõugu küsige -, Maxi ja Opraht. Ma ostsin koertele Slovakkias peatust tehes itaalia salaamit, käisin nendega juba koos jooksmas ja ma arvan, et me oleme nüüd sõbrad! Ühes koertega on meil ka hulgaliselt muid hüvesid, mis meid hirmsat moodi ära rikuvad! Õnneks või pigem siiski kahjuks on seda aega üsna vähe.

Kolmas emotsioon on ülinegatiivne - olude sunnil pidin ma minema toidupoodi. Seal ei ole ju mitte midagi!!! Alustades kontseptsioonist, et toidupood peaks olema koht, kus meelitatakse inimene toitu ostma ja lõpetades faktiga, et poes võiks ju siiski midagi söödavat müüa, mitte ainult värvilisi karastusjooke ja vaakumpakendatud kemikaale. Pärast Eestist tulekut on see tohutu nutukoht! Isegi juurviljad pole värsked!!! Ma kuidagi jõudsin juba ära unustada, et Ungaris on selle toiduga kohutav ikaldus ja häda. Isegi normaalset leiba tahtes pead kolm poodi enne läbi käima... Õnneks käib meil endiselt lõuna ajal koos Vietnami toidu klubi ja loomulikult saab kapsa ja porgandi kätte (10 kilo kartuleid võtsin ma Eestist kaasa), et kodus süüa teha. Aga ikkagi - toidupood on ju selline koht, kus sul jääb miskit värsket silma, mille järele sul kohe isu tekib. Siin on täielik tühermaa. Humanitaarabipakikesed oodatud!

Lõpetuseks üks positiivne pilt Miast, tehtud paar tundi enne seda, kui teda too larüngiit tabas. Ma olen nüüd jälle online ja valmis vaatama, mida ma suvel üles pildistasin.

Neljapäev, 25. august 2011

Haapsalu rannapromenaadil

Sellise tempoga küll Hiiumaa randadele tiiru peale ei tee:( Kahest tahaks veel rääkida, aga vahepalaks üks ilus spontaanne juulialguse päev Haapsalu lahe ääres, mis jäigi sellesuve ainsaks Haapsalus käiguks. Haapsalu on nii võluv maaliline väikelinn, et pool mu südant kuulub juba talle.

Sõbrannad omavahel, vol1


Sõbrannad omavahel, vol2

Kuna blogis kohe kindlasti ühtegi Haapsalu sissekannet pole, siis olgu paar pilti ka promenaadi keskel troonivast pitsilisest kuursaalist, ainsast, mis oma esialgsel kujul on Eestis säilinud.


Suur Promenaad lõpeb toreda Aafrika rannaga, kus pole põrmugi kehvem laste mänguväljak kui lossihoovis.

Õigupoolest peaks me juba Ungaris tagasi olema, asjadki olid pakitud ja hädavajalikud söögid kaasa ostetud. Siis jäi Mia haigeks. Kõriturse, mis siiski üsna hästi lastehaiglas inhalaatorisse hingates ja süsti saades taandus.* Nii et siis vast viimaks homme teele!

Viimasel ajal on blogis palju pilte, aga selline ta oli meie Eesti suvi '11!

* Mia just praegu meenutas mulle, et tühja sest süstist, arst kirjutas kõriturse vastu välja ka jäätist! Põhiline tervistav faktor oli ikka Eskimo jäätis, mida me kohe pärast süstisaamist ka sööma läksime!

Esmaspäev, 15. august 2011

Hiiumaa rannad - Kärdla


Kärdla on minu lapsepõlverand numero uno. Selle juurde kuuluvad natuke liivased vorsti- ja kurgivõileivad, punassõstra mahl, lõputu kiikumine (kõik tollased kiiged on alles ka tänapäeval ja suurtele kiikujatele teadmiseks, et Kärdla ranna väikeste üheinimesekiikedega on võimalik ka üle võlli kiikuda), rannapaargu,  kuumad suved, mil meil õnnestus ka Hiiumaa sugulased vette meelitada. Mäletan eredalt, kuidas kogu suguvõsa Kärlda ranna madalas vees kulli mängis - see on midagi väga erandlikku, põlishiidlane ju rannas aega viitmas ei käi, tea kas ujudagi oskab. No ja siis muidugi pärastlõunad Lodju hoovis ühes sealsamas saunaköögis praetud lesta, värske kartuli ja tomati-kurgi-hapukooresalatiga. Ma ütleks paradiis, aga Tõnu Õnnepalu on selle juba ära öelnud.

Aga rannas käidi ikka päevasel ajal, lapsepõlvest küll mingit suplust päikeseloojangul meeles ei ole. Ja ometi pole maalilisemat asja, kui päikeseloojanguaegne suplus Kärdla rannas.


Neljapäev, 11. august 2011

Hiiumaa rannad - Kassari

Otse loomulikult ei käinud me Saaremaal ilma Hiiumaal käimata. Ja mis muud on Hiiumaa kui palavusest sillerdav õhk ning päikesest sillerdav meri, kuumad päevad rannas, vastavalt sellele, kust tuul sooja vett randa puhub, ning päikeseloojangumatkad läbi mustikaste metsade ühe või teise tuletorni juurde. Vahepeatustega tsivilisatsioonis - Kärdlas. Olgu mainitud, et minu kaks maailma lemmiklinna on Rooma ja Kärdla. Ning maailma keskel - selle täielikus tsentrumis - olen ma tundnud end ainult kahes kohas, Rooma Hispaania treppidel ning Valipe metsades.

Kui teil on vaja midagi lõpetada või alustada või midagi selgemalt näha-tunnetada või oma fantaasia lendu lasta, siis komandeerige end mõnele laiule, Saarnaki, Hanikatsi... ja laske paadimees paari päeva pärast järele tulla. Seal, kus te olete kümne kilomeetri raadiuses ihuüksi, ainult ühes lammaste ja Hanikatsi talu kummitusega, saab Elu teid kätte. Aga kui kõik on korras, nautige hiidlasi ja Hiiumaa armastajate seltskonda. Parim maailmas!

Hoolimata ka selleaastasest kuumast suvest meri ju väga soojaks ei läinudki. Sel päeval lootsime leida soojemad veed Kassarist. Kassari oma kadakaste randadega on minu lemmik, kuigi meri on madal ja sobib seeläbi eriti hästi väiksestele sulistamiseks. Nagu lastebassein. Ehkki just sel päeval olid võimsad lained, ilma tegid surfarid ning lapsed vaatasid meres hullavaid lapsevanemaid saunalinadesse mässituna rannas pealt. Aga kadakate vahel sai kuumus meid ikkagi kätte.

Mia oma vanaonupoegade Timo ja Andreasega.
Andreasel ja Mial on alati miski teema. Samavana Timo jaoks on Mia ilmselgelt titekas.

Loomulikult on meie väiksel biblofiilil raamat randa minnes alati kaasas. Aga ettelugemiseks võiks ta paluda Timo abi.
Kassari kadakate vahel kõhutades.