Neljapäev, 30. september 2010

Appi!

Niisiis, Mia käis kääridega juuste kallal ja lõikas, tuka, säuhti, juuksejuurelt maha! Siis veel üheltpoolt lühikeseks, patsi enam ei ulata, ja teiseltpoolt õhukeseks ning sakiliseks! Ma ütlen APPIIIIIIIIIIII!!!! Ok, me lõikame nüüd ülejäänud juuksed ka lühikeseks, aga mis me tukaga teeme? Müts jõuludeni või pigem ikka kevadeni peas?

Ma sain nii vihaseks, kui ma seda nägin, et läksin ära magama, ning hommikul ärkasin ikka veel täitsa vihasena. Ta ise arvab muidugi, et ta on endale ilmatuma toreda soengu lõiganud, äkki ma peaks siis ka asjale samamoodi lähenema? Ma ei või seda jubedat tukka vaadata, ma ei või selle peale mõeldagi, ma muutun kole vihaseks.

Esmaspäev, 27. september 2010

Kärt kasvab

Loomulikult ei möödunud koduskäimine Kärti nägemata! Ta on juba neljakuune ning siia ilma tulemise vaevadest täitsa toibunud - naerab, suhtleb ja "räägib" ohtralt. Kristi kirjutas mulle ükspäev, ja ma ei saa jätta seda siia panemata (autori nõusolekul), nii - "meie laps jäi täna hommikul täiesti iseseisvalt, ilma igasuguse kõrvalise abita magama!!! Ei mingit kiigutamist, teki sisse mähkimist, tissitamist, õue viimist, autoga sõitmist, laulmist, võrkkiiget ega suss-sussutamist. Ärkas kell pool seitse meie vahel, siis mängis umbes tunnikese Kuldariga veel voodis, seejärel pandi riidesse ja meie hakkasime hommikust sööma. Istub Kärt mu süles, vaikselt nagu sukk, vaatab ringi, seejärel üksisilmi lauda ja siis - jah, siis see juhtuski - laseb silma looja. Mispeale ma tõstan ta vankrisse. Veel kerge naeratus, siis pea küljele ja silmakene uuesti kinni. Oeh. OEHHH. ....... Jehuuuuuuu!"

Kolmapäev, 22. september 2010

Suur Baltituur

Nii on ju tihti, et üks ettevõtmine ajab teisel maal teist taga ning vahepeale jääb nädalavahetus kuskil kolmandas, puhkamiseks sobivas riigis, ent mitte kunagi pole veel sattunud nii, et see üks on Vilniuses, teine Riias/Valmieras ning vahepeale jääb nädalavahetus Eestis!

Ma tunnen end kohe palju paremini, kui mul on kapp jälle eesti leiba täis, ja ometi ma ei jõudnud ju kuu aegagi Eestist ära olla. Igaljuhul - Vilniuses peetav ÜRO e-governance forum oli väga inspireeriv ja põnev ka. Üks side event näiteks, millel oli mahti osaleda, oli pühendatud sotsiaalsete võrgustike turvaküsimustele ja kujunes lõpuks Richard Allani, kes esindas Facebooki, pressikonverentsiks, kus osalejad oma teaduslikud ja poliitilised hoiakud üle parda viskasid ja lihtsalt Facebooki tavakasutajatena teda küsimustega pommitama hakkasid. Google'i mees Orkutist istus kõrval ja oli vait, temalt ei küsitud enam midagi.

Meie endi paneeli lõpuks kõlasid mõned väga huvitavad mõtted, võta või see, et internet ei ole suutnud ebavõrdsust inimeste, rahvaste, riikide vahel mitte kuidagi vähendada. Ma oleme päriselu üks ühele küberruumi üle kandnud ja võitleme seal täpselt samade probleemidega enamvähem niisama edutult.

Ja siis, kui oli juba enamvähem viisakas lahkuda, rentisin ma auto ning kimasin Riiga, kus täiesti imelugu - ootas mind Helle hall Toyota, mis ei jäänud teel Eestisse mitte ühelegi politseile silma ja mulle ka mitte, kui olin ta kuhugi parkinud. Seega olin ma mitu korda parkimisplatsidel minestamas - auto ära varastatud! Eestis jõudsin ma käia peaasjalikult juuksuris ja Kõrvemaal seenemetsas, kust me vanematega paari tunniga kuus ämbritäit seeni välja tõime. Paar pannitäit puravikke ja pilvikumütsikesi, kõik muu oli männiseened. Ega keegi teine neid ei korjanud, aga meie kohe ei saanud, pidi korjama... Vahetevahel me küll keelasime üksteist, et jätaks muuks ka ruumi, aga raskusi oli.

No ja pärast kuuendat ämbrit hakkas vihma sadama ja me läksime koju kupatama. Pühapäeval istusime me ühe vana sõbraga, kellega jutt 2001. aasta Viljandi folgil katkes, ja samast kohast kohe ka edasi läks, pikalt Le Bonapardis, ning esmaspäeva hommikul olin ma halli Toyotaga taas ettevaatlikult Riiga teel. Kus ma sain 40 minutilise energeetikaaalase jutuajamise käigus Läti riigist ja poliitikast rohkem teada kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku (mis näitab muidugi rääkija headuse kõrval ka minu üldist ignorantsust). Kuna päev oli veel noor, sõitsin ma Eestisse tagasi, jalutasin Tolkuse rabas: hingasin, nuusutasin, meenutasin, nutsin, kogusin kokku, sõnastasin ja sõitsin tagasi Lätti, seekord Valmierasse. Kust ma omakorda järgmise lõuna paiku Riia lennujaama maandusin ning tagasi lendasin. 

Ungaris on ilm vahepeal heaks keeranud, siinne Eesti instituut on aktiivseks muutunud ning üks väga töine sügis on taas ees!
Ilusat homme algavat sügist!

Esmaspäev, 13. september 2010

Peatage maakera, tahaks sisse-välja hingata

Laps Bulgaariast käes, autol on trobikond uusi kettaid, diske, laagreid all  - ütleme nii, et Bulgaarias parandab kogu auto selle summaga ära, mille eest Ungaris umbes ühe rattalaagri saab ära vahetada.

Uhamist ühe nädalavahetuse sees sai ikka jälle liiga palju - 1600 km. Kusjuures tagasitulek oli tehtud veel parajalt komplitseerituks. Ma ei tea, kuidas mina, vana Serbia veteran, ei teadnud, et Serbias on vaja rohelist kaarti,  Green Cardi. Eelmise 20 visiteerimise korral ei ole minult seda mitte kunagi küsitud. Aga vot seekord küsiti ja saadeti Bulgaariasse tagasi ostma. Bulgaarias selgus, et Eesti numbrimärgile seda väljastada ei saa, samas kadus piiripunktis ära elekter, nii et me pidime keset ööd ühes teiste kannatamatutega ootama, et me uuesti Serbiasse saaksime. Serbia ei halastanud, võib-olla nad veel ei teadnud, et Novak Djokovic on Fredereri võitnud, käskisid aga 10 000 Dinaari lauale lüüa, see on 100 Eurot, ja loomulikult, nagu sellistel juhtudel kombeks, pole võimalik kaardiga maksta, ainult sulas. No me ei hakanud ka keset ööd Rumeenia või Makedoonia poole suunda võtma.

Edasi näitasid serblased Djokovici võidu valguses ainul oma helgemat palet, ja täpselt tööleminekuajaks jõudsimegi Ungarisse tagasi. Vahepeal teavitas Elisa, et "mõnusat kõnelemist, kõne Eestisse 58 krooni minut..." Ma arvan, et meil on kollektiivne palavik sellest rahvusvahelisest elust.

 "Mia, kas Sa jogurtit tahad?", "Ei"
"Aga juustu?", "Ei"
"Aga ploomi?", "Ei"
"Aga musta leiba?", "Musta leiba ei ole."

Varsti vist jälle on, ma tulen Leedu ja ÜRO infotehnoloogiafoorumi ning Läti ja energiasäästuprojektide kaudu nädalavahetuseks ilmselt Eestisse. Juhei!

________

* Rääkisin just ka oma bulgaaria kolleegiga, kes Serbia-Bulgaaria vahet pidevalt sõidab. Never heard about any Green Card.

Pühapäev, 5. september 2010

Paikne rahvas

Rääkisin ükspäev pikemalt ühe briti kolleegiga, kellel käsil oma suguvõsaraamatu kirjutamine (suguvõsaraamatu kirjutamise projekt - nagu ta ütleb - ta räägib ka oma isiklikest asjadest alati töö/kontorsõnavara kasutades). Ta ütles, et kõige üllatavam avastus on olnud, et ühes kohas ei peeta kunagi vastu rohkem kui üks põlvkond. Liikumised toimuvad Euroopa, mitte Briti saarte ulatuses. Üks generatsioon Saksamaal, järgmine juba Hollandis, siis Inglismaal, siis Poolas...

Täiesti alateadlikult läksin ma sel õhtul www.geni.com ja kirjutasin üles mõlemad liinid vanaemadest-vanaisadest kui täditütarde ja onupoegade lasteni. Nii mu ema- kui ka isasuguvõsast on tegelikult uurimus tehtud, ja isa isapoolne suguvõsa, mida me rohkem teame, viib välja kuni meie isaisaisa isaisaisa...  Toomaseni (sünd. 1740), kes töötas Vihula mõisa kangurina ja kellele oli antud meie perekonnanimi (siis küll nõrga D-ga) peaaegu pool sajandit varem kui eestlastele üldiselt perekonnanimesid pandi.

Aga kui nüüd seda suguvõsalugu uurida ja nende 56 lähisugulase peale mõelda, kelle ma eile õhtul genisse üles panin, siis meie oleme ikka kole paiksed. Vanem kiht vahetevahel (olude sunnil) Venemaale, siis taas tagasi, see praegune 56 - need kes elus, need kodus, kõik mõnuga kodus. Mina olen ainus, kes vist Eestimaal hakkama ei saa ja pagenduses peab olema.

Oleme ikka maarahvas, kodukohas - mullas, meres, kivides ja kadakates - tihkelt kinni.

Harry Hommik Epp Pretone raamatus "Kas süda on ümmargune" (nüüd te ka teate, mis raamatust ma peagi teile kirjutan!) ütleb et sarnased kombinatsioonid tekitavad häid tugevaid järglasi, aga geenide rikastamiseks oleks vaja iga viie põlvkonna järel uut verd sisse tuua. Kui oma homogeenseid suguvõsasid uurida, siis vaat et oligi paras aeg:)))

Muidugi ega kõik nii homogeenne nüüd pole ka. Onunaine on Kashastanist, ehkki passi järgi eestlane. Minu isapoolne vanaema (kes on sündinud Peterburis ja kelle ei ees-, ega neiupõlvenimi pole eesti nimi) on noorepõlvepiltide peal eksootiline iludus. Tema eksootilise võõrapärasuse pärisid kõik ta kolm tõmmut poega, st minu isa, ta kaksikvend ja nende noorem vend. Oi, ma ei teagi, kui paljude tüdrukute südameid nad murdsid. Eriti hull, ma kujutan ette, oli olukord, kui nad kolmekesi koos kuhugi kohale sammusid. No nagu mu ema on ju öelnud, et kui nad kas siis kahekesi või kolmekesi Hiiumaale nende hoovi korraga ilmusid, surus 14 aastane ema nii tugevasti jalad vastu maad, et kingapaelad läksid katki.

Selle tõmmu vere pärast liikus perekonnas ka väga elujõuline legend, et kuskilt on suguvõssa imbunud kreeka veri. Kusjuures kurioossum on see, et Kreekas, Thessalonikis ongi suur meie perekonnanimeline kogukond ja teine suur on Chicagos (Kreekast väljarännanuid). Aga see peab olema täiesti juhuslik, kuna "võõras veri" tuleb vanaemaga, ent perekonnanimi ju hoopis vanaisaga ja nagu tema suguvõsa uurimine Toomaseni välja näitab, on kõik enamvähem paiksed blondid läänevirumaalased. Aga kuna Toomasele olevat pandud nimi kellegi (a'la sõbra) järgi, siis äkki panigi mõisahärra talle perekonnanime oma kreeklasest sõbra järgi....?

No ja tänu sellele kreeka-verele on mul lapsepõlvest meeles isa jutt emale, et vaat võib-olla me ei olekski kohtunud, kuna meil ikka räägiti väljarändamisest Kreekasse. Mille peale ema jälle, et võib-olla oleks me siis ikkagi kohtunud vabas maailmas, sest meie ju ka loksusime 44ndal juba merel, kui laevamootor korraga katki läks ja sakslased meid kaldale tagasi tõid.

Noh ja nagu igal hiidlasel, on mul loomulikult ka sugulasi, kelle laevamootor ei läinud katki, ja milletõttu on ikka olemas Kanada-vanaonu ja New Yorki vanaonupoeg jne jne.

Lõputa suguvõsajutud!  Ja nüüd on jälle tõmmu veri sees.

Ülemisel pildil on Valipe laut, keskmisel tee Õngu randa ja alumisel Rukkirahu. See tuleb enamvähem kohe, kui Rohukülast praamiga välja sõita. Väiksena ma alati fantaseerisin, et kuidas seal elada ja ellu jääda oleks.

Reede, 3. september 2010

Kirgede torm Bulgaarias

On ilmselge, et Mia bulgaaria keel Eestis oldud aja jooksul ei paranenud. Endiselt räägib ta Plameniga eesti keeles, aga aru muidugi saab. Seega läksid Mia ja Plamen kohe, kui me siia tagasi jõudsime, Bulgaariasse keelekümblusele. 

Helistan ja küsin, millega nad tegelevad. Plamen: "Läks lasteaeda!" "Lasteaeda, pidi ju vanavanematele külla minema!" "Jah, aga talle nii meeldis, kui me käisime ühes ajaviiteks mängimas, ta on rühmas ainuke tüdruk." Peab ütlema, et talle tõesti poisid meeldivad, aga natuke vanemad kui omaealised. Need natuke vanemad poisid omakorda muidugi Miast välja ei tee. 

Teinepäev helistan, et küsida, kuidas läheb. Plamen: "Mia uus hobi on vaadata koos babaga telekast türgi seebioopereid. Nad keedavad endale igaks uueks osaks laari värsket teed ja siis rüüpavad ja vaatavad kirgede tormi." "Appi," jaksasin ma ainult oiata:)

Missuguse tüdruku ma sealt küll tagasi saan?



Pildid tehtud suvel Haapsalus.