Laps Bulgaariast käes, autol on trobikond uusi kettaid, diske, laagreid all - ütleme nii, et Bulgaarias parandab kogu auto selle summaga ära, mille eest Ungaris umbes ühe rattalaagri saab ära vahetada.
Uhamist ühe nädalavahetuse sees sai ikka jälle liiga palju - 1600 km. Kusjuures tagasitulek oli tehtud veel parajalt komplitseerituks. Ma ei tea, kuidas mina, vana Serbia veteran, ei teadnud, et Serbias on vaja rohelist kaarti, Green Cardi. Eelmise 20 visiteerimise korral ei ole minult seda mitte kunagi küsitud. Aga vot seekord küsiti ja saadeti Bulgaariasse tagasi ostma. Bulgaarias selgus, et Eesti numbrimärgile seda väljastada ei saa, samas kadus piiripunktis ära elekter, nii et me pidime keset ööd ühes teiste kannatamatutega ootama, et me uuesti Serbiasse saaksime. Serbia ei halastanud, võib-olla nad veel ei teadnud, et Novak Djokovic on Fredereri võitnud, käskisid aga 10 000 Dinaari lauale lüüa, see on 100 Eurot, ja loomulikult, nagu sellistel juhtudel kombeks, pole võimalik kaardiga maksta, ainult sulas. No me ei hakanud ka keset ööd Rumeenia või Makedoonia poole suunda võtma.
Edasi näitasid serblased Djokovici võidu valguses ainul oma helgemat palet, ja täpselt tööleminekuajaks jõudsimegi Ungarisse tagasi. Vahepeal teavitas Elisa, et "mõnusat kõnelemist, kõne Eestisse 58 krooni minut..." Ma arvan, et meil on kollektiivne palavik sellest rahvusvahelisest elust.
"Mia, kas Sa jogurtit tahad?", "Ei"
"Aga juustu?", "Ei"
"Aga ploomi?", "Ei"
"Aga musta leiba?", "Musta leiba ei ole."
Varsti vist jälle on, ma tulen Leedu ja ÜRO infotehnoloogiafoorumi ning Läti ja energiasäästuprojektide kaudu nädalavahetuseks ilmselt Eestisse. Juhei!
________
* Rääkisin just ka oma bulgaaria kolleegiga, kes Serbia-Bulgaaria vahet pidevalt sõidab. Never heard about any Green Card.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar