Ma tunnen end kohe palju paremini, kui mul on kapp jälle eesti leiba täis, ja ometi ma ei jõudnud ju kuu aegagi Eestist ära olla. Igaljuhul - Vilniuses peetav ÜRO e-governance forum oli väga inspireeriv ja põnev ka. Üks side event näiteks, millel oli mahti osaleda, oli pühendatud sotsiaalsete võrgustike turvaküsimustele ja kujunes lõpuks Richard Allani, kes esindas Facebooki, pressikonverentsiks, kus osalejad oma teaduslikud ja poliitilised hoiakud üle parda viskasid ja lihtsalt Facebooki tavakasutajatena teda küsimustega pommitama hakkasid. Google'i mees Orkutist istus kõrval ja oli vait, temalt ei küsitud enam midagi.
Meie endi paneeli lõpuks kõlasid mõned väga huvitavad mõtted, võta või see, et internet ei ole suutnud ebavõrdsust inimeste, rahvaste, riikide vahel mitte kuidagi vähendada. Ma oleme päriselu üks ühele küberruumi üle kandnud ja võitleme seal täpselt samade probleemidega enamvähem niisama edutult.
Ja siis, kui oli juba enamvähem viisakas lahkuda, rentisin ma auto ning kimasin Riiga, kus täiesti imelugu - ootas mind Helle hall Toyota, mis ei jäänud teel Eestisse mitte ühelegi politseile silma ja mulle ka mitte, kui olin ta kuhugi parkinud. Seega olin ma mitu korda parkimisplatsidel minestamas - auto ära varastatud! Eestis jõudsin ma käia peaasjalikult juuksuris ja Kõrvemaal seenemetsas, kust me vanematega paari tunniga kuus ämbritäit seeni välja tõime. Paar pannitäit puravikke ja pilvikumütsikesi, kõik muu oli männiseened. Ega keegi teine neid ei korjanud, aga meie kohe ei saanud, pidi korjama... Vahetevahel me küll keelasime üksteist, et jätaks muuks ka ruumi, aga raskusi oli.
No ja pärast kuuendat ämbrit hakkas vihma sadama ja me läksime koju kupatama. Pühapäeval istusime me ühe vana sõbraga, kellega jutt 2001. aasta Viljandi folgil katkes, ja samast kohast kohe ka edasi läks, pikalt Le Bonapardis, ning esmaspäeva hommikul olin ma halli Toyotaga taas ettevaatlikult Riiga teel. Kus ma sain 40 minutilise energeetikaaalase jutuajamise käigus Läti riigist ja poliitikast rohkem teada kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku (mis näitab muidugi rääkija headuse kõrval ka minu üldist ignorantsust). Kuna päev oli veel noor, sõitsin ma Eestisse tagasi, jalutasin Tolkuse rabas: hingasin, nuusutasin, meenutasin, nutsin, kogusin kokku, sõnastasin ja sõitsin tagasi Lätti, seekord Valmierasse. Kust ma omakorda järgmise lõuna paiku Riia lennujaama maandusin ning tagasi lendasin.
Ungaris on ilm vahepeal heaks keeranud, siinne Eesti instituut on aktiivseks muutunud ning üks väga töine sügis on taas ees!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar