2018

Tere, armsad ja ilusast uut aastat!

Mulle koitis hiljuti, et Theol on kooliminekuni ainult kaks ja pool aastat! Ja ometi oli see ju alles, kui ta meiega liitus! Ning otse loomulikult mäletaks ma Mia lapsepõlvest ilma selle blogita siin hoopis ähmasemalt kõike, hoopis rohkem töö- ja palju vähem pereelu. Mul on hunnik paberilipakaid märksõnadega, file'e laste ütlustega, pilte-pilte-pilte, mul on - üllatus-üllatus - ka aega ning mitte mingit õigust mitte kirjutada.

Ma näitan teile siis esmalt nimitegelased kordamööda ette - sellised olime Theoga suvel 2017 teel Hiiumaale, kus iseseisev noor neiu Mia juba Sõru jazzi nautis. Pildid on teinud minu ukraina sugulashing Julia.

2018 on üks täiesti uutmoodi aasta. Jaa, ma olen nädala pärast Ukrainasse teel, nagu oleks kõik nagu alati, aga tegelikult tuleb kõik uuesti üles ehitada. Ja oi, kui raske on seda teha. Kui raske on omaenda mullist välja saada. Kui raske on hakata uuesti pihta. 

Aga kas te mäletate, et...

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

Kõikide isad

on kummargil kangaspuude kohal

kudumas kangast

lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast

sinise mere kaldale vahtima

varbad vees

laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma

ja laevad peavad sinna kaduma

ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele

sest kõik peavad asuma teele

/---/

Kõik

Mõni kõikide

vähesed paljude

igaüks iseenese jaoks

Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel

peab ta vaigistama nurinad

ja lämmatama vastuhakud

iseeneses iseenese vastu

sest tuhat kätt kisub teda

tagasi

Harjumus hoida kalda ligi

/---/

Aga ometi saadakse pärale

Sest igaüks saab mingil määral pärale

ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi

uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis

Tulgugi tal seal kanda

omast ajast ja ruumist kütkeid

iseenese piiridest ahelaid

või jalaraudu kaaslaste kadedusest

leitagugi pärast et maa mille ta leidis

või mõte mida ta mõtles

või armastus mida ta armastas

pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat

siiski on igaüks

kõikide nimel

oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele

ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga

kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud

sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

/Jaan Kross/ 

Kusjuures, nagu Kolumbuse isa, oli ka minu esiisa, kellest kõik hargnema hakkas, kangur. Mul ei ole mitte mingisugust õigustust mitte teel olla.

Öine sissekanne

Eile, Theo on voodis selili, jalad taeva poole. "Emme, tule istu mu jalgadele!" Täpsemalt siis kutsub tandemakrobaatikat tegema. "Ma ei saa, ma lömastan Su ära, vaata kui suur ma olen, Sa ei jaksa mind liigutadagi!" Theo takseerib ülevalt alla, paremalt vasakule ning võtab siis mul ümbert kinni ning katsub sikutada. Ei nihku. Theo otsustavalt: "Siin on käru vaja!"

Viimane pool aastat on olnud Ameerika mäed, ehkki tegelikkuses rullub see lahti Karpaatides ja Lõuna-Buhi äärsetes steppides. On olnud imeilusaid hommikuid, kus on peaaegu püstloodis mäkke joostud, et seal siis esimesi päikesekiiri tervitada ja värsket kohvi juua. Ja niisama kiirelt alla tuldud, et pea puhtaks pesta, kleit ja kontsakingad jalga panna ning õigel ajal inimeste ees seista. Kella 5 ärkamist, et kärestikulisele jõele raftingule minna. Mingeid varahommikusi hulkumisi ja piltidepüüdmisi ühes kohaliku National Geographicu fotograafiga. Telkimist, appi, ma pole 20 aastat niipalju telkinud kui sel suvel Ukrainas. (Kusjuures nädal aega oli telk püsti kohas, kus elas nelja liiki madusid, kahte liiki boamadusid ja kahte liiki natsikulisi, ma õnneks ei näinud, nägin ainult suurt kilpkonna, aga teised nägid.) Toidutalonge, et oma lobi plekkkaussi saada. Pesemist ainult juhul, kui oled päikesepaneelidel töötava dusshikabiini suutnud eelnevalt kokku monteerida:) Päikeseloojanguaegseid ukerdamisi mööda graniitkaljudega pikitud steppi. Kaljude vahele tehtud lõket, soojaks aetud veini ja kollektiivset tähtedevaatamist. Käsikaudu kaljudelt kottpimedas allatulemist, sest kõigil on ununenud taskulamp telki...ning on niisama naljakas nagu võinuks olla umbes 25 aastat tagasi. Väga lühikesi ööd ja väga pikki päevi. Sõpru, kellele on vaja kogu eelnev elu ära rääkida, sest kuidagi on juhtunud, et me saime kokku alles eile. Aga seda totaalsemalt.

Ja siis on administratiivsed tupikteed, mida ma ei suuda praegu teile avada, sest on öö. Me ju teame süsteeme. Me ju teame barjääre ja muud. Ja siis on finantsorud: peaks ärkama ühel hommikul üles - sest ma olen 40 pluss, mis siis, et ma olevat selle aasta jooksul kõvasti nooremaks jäänud:) - ja lubama saatpalulikult, et ennast odavalt ma enam ei müü.

On hommikupoole ööd, magamine on nõrkadele - juba kaua aega -, aga homme teen ma veel ühe mägedepostituse.

Maailma lael

Minu viimase Jazzkaare suur leid: Lambert (mitte küll Adam, sinna kontserdile oleks ka läinud... või siis ikkagi mitte, sest kes suudaks Freddie Mercury't ületada) - sobib siia taustaks imehästi. Sest mis siin pikalt rääkida: mäed on lummavad, mida kõrgemale tõused, seda suurem on heameel jätta tsivilisatsioon selja taha, seda suurem on kiusatus alla mitte üldse naastagi - igapäevakohustuste, suhete, kõrgete kontsade, poodide ja kohvikute manu...

Ma olin just mingis hiljutises tutvumismängus, kus pidin valima mägede versus mere vahel, mere valinud, sest esiteks, mere olengi ma valinud, milline piin oli elada Buda mägede vahel... Teiseks vajub päike pooles päevas juba mäe taha, aga loojub merre, kolmandaks, jah, meri on ligipääsetavam. Mägedes ronimiseks on vaja võhma ja vastupidavust ning mul oli ronides siiralt heameel, et ma nii tihti, kui vähegi võimalik, käin oma 14 kilomeetrit rulluisutamas. Muidu ma ei oleks küll 15 aastat noorematega suutnud sammu pidada. Ma hakkasin igalt puhkepausilt ikka kolm minutit varem liikuma, jube kui peaks kellegi sabas sörkima;) Aga vahetevahel mägedesse minna (ja seda võiks ikka tihedamini juhtuda) - see lööb prioriteedid paika!

Varahommikune mets. 

Üks loovusharjutus Karpaatide-koolituselt: mitu ühisnimetajat oskad Eesti ja Karpaatide vahel välja tuua: sama mustikamets, samad kivid, ainult et suuremad, kartul maitseb samamoodi nagu kodus. Sama taevas. 
 

Me kõik olime pärast 14. kilomeetrist matka ja end kivi kivi kaupa üles vinnamist üsna veendunud, et homme me voodist ei tõuse, Oleksandr, meie matkajuht väitis vastu, et tõuseme küll, me isegi ei tunne lihasvalu. Ja tõsi ta oli - ma ei tea, mida ta marsruuti planeerides arvestas, aga ilmselt said siis lihased nii koormust kui ka parajat lõdvestust. No ja paar tundi hiljem istusin juba Ivano-Frankivskis Caffe Latte manu. Milline kontrast ligi kaks kilomeetrit kõrgemal mõeldud mõtetega - tsivilisatsiooni mulle paluks mitte enam! Ainus vabandus on vast see, et istumine Caffee Lattega viib meid paari nädala pärast taas metsikusse loodusesse:)

Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.

Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 

 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.

Aastalõpp (uue alguses)

Ehkki mul ei ole pakkuda teile vaatepilti nagu aasta eest, oleme surnud punktist üle. Kui 25. detsembril päike ühtäkki oma nägu näitas, hõiskas Theo: "Leidsimegi päikse üles!" No ja sealt edasi on saanud juba iga päev valgusteraapilisi seansse pidada!

Kaamost aitas viimaks leevendada ka PÖFF, kus ma täiesti rekordiliselt kolm filmi jõudsin ära vaadata, kõigile neile minu viis punkti viiest. "Ainult meie kolm" - seda võiks ka ainult soundtracki pärast vaatama minna! Päris lõpus oli ehk tunne, et äkitselt on film kuskilt Euroopa sotsiaalfondist raha saanud, sest ühe kriminaalse Põhja-Pariisi linnaosa ülesehitustööd käisid mõneti integratsioonist ja ühistegevusest jutustava sotsiaalreklaami vormis - aga see ei kahandanud filmi väärtust mitte vähematki, ning ajakohasemat filmilinastust oleks raske olnud välja mõelda. Pealegi oli ülisümpaatne - novembrikaamost ja uluvaid hunte arvestades - et tegemist oli komöödiaga.

Teiseks jäi aasia ja ühtlasi ka paljudest leinafilmidest (mida olevatki sel PÖFFil rohkelt olnud) sõelale Taiwani film "Tsinniaõis", mille treiler ei olnud üldse huvitav (sest ilmvõimatu on budistlikku 100 päeva leinatseremooniat kaheks minutiks kokku lõigata), aga film ise algusest lõpuni väga lummav ja vaba igasugu euroopalikest kliseedest leina ja leinast ülesaamise kujutamisel.

Ning viimaks "Taani tüdruk" - nii ilus-nii lummav, millised interjöörid, millised kostüümid ja loomulikult MILLINE meistritöö Eddie Redmayne'ilt!!

No ja siis juba tuligi jõulumöll ja kõik sellega seoses tegemist vajavad tegevused. Seitsmene küsib jõulude ajal nii: "Kui Jeesus on Jumala poeg, siis kes on Joosep?" Minust pühapäevakooliõpetajat küll ei saaks: pikk (ilmselt segane) seletus... Natuke mõtlemist, uurib seitsmene edasi: "Aga kes Jeesuse sündides ta nabanööri läbi lõikas?" Milline kergendus - olemegi leidnud Joosepile tegevust! Sealt edasi: "Aga kas tal olid seal laudas siis käärid kaasas?" Vaat kui enesestmõistetavalt ja süvenemata me teada tuntud piiblilugusid võtame. Laps läheneb asjale ikka värske pilguga. Mis viib mõtted kohe järgmise nähtud filmi, "Väikse printsi" juurde... Väike prints meenutas mulle kangesti oma headuses Theod ja mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma mõtlesin Theo suurekssaamise peale! Muidu leidis filmivaatamise komisjon, et filmi võiks vaadata soojemal ajal vabas õhus vastu taevatähti, sest teatav süngus jäi painama (mis tegelikult haakub hästi ju raamatu tonaalsusega). Seitsmesele ei meeldinud üldse - võib-olla jäid täiskasvanute mured veel kaugeks. 

2015. aasta kõige ettearvamatum hetk - pidada Moldova iseseisvuspäeva (paar päeva meie taasiseseisvumise omast edasi) Kiievis Maidanil! (Muide, me organiseerime sel aastal Ukrainas energeetikateemalise suvelaagri ja võtame kampa need mehed, kes Maidanil laagri püsti panid ja Maidani ülikooli korraldasid). Ettearvatavatest - loomulikult Mia kooliminek, mis kogu senise elukorralduse pea peale keeras: no tuleks ikkagi teha eraldi postitus (ma olen vist ka ainus ema, kes oma esimesse klassi minevast lapsest sotsiaalmeediasse isegi pilti ei pannud).
      
Uisuhooaeg on alanud, aga loodusesse pole ühes talvevalgusega veel pääsenud, sestap pöördun pühadevärvides piltpostkaardi leidmiseks Mia kooli jõululaada ja Kruja vaibaturu poole. Ilmselt juhtub enamus asju selgi aastal traektooril Tallinn-Szentendre-ja see kolmas (mis on tänavu peaasjalikult Ukraina).

Küll ma tahaks suvisest Albaaniast postitust teha, aga jälle lubada oleks lihtsalt piinlik!

Ilusat aastat, kallid lugejad!

PS! Kas te peale ilutulestiku ka eilset kummuli kuud nägite? Theo: "Kuu on täna tööl. Theo läheb kuule, autoga." Ja siis kuu poole sirutades, "no anna kätte!" Ka kui me juba kuu juures oleme, siis üks tore vaidlus Theoga. Mina: "Öö on!" Theo: "Ei ole öö on!" Ja kui me juba auto juures oleme, siis mina: "Theo, mis selle suure kolaka nuku nimi on, kellega Sa mängid? Kas Tiina, Liina, Maret... ?" Theo: "Nuku nimi on auto."

"Mia iiub," ütleb Theo ja krabab viiuli endagi lõua alla

Käisime suvealguse seltskonnaga suvelõppu tähistamas ja igaüks jagas Kõnnu järve ääres ümber lõkke istudes oma suviseid parimatest parimaid mälestusi - ning ma ei mõista, kuidas läksid mul meelest kaks üliolulist: viiulilaager Noarootsis ja Arvamusfestival Paides. Nendest kahest ongi kaks järgmist sissekannet. (Järgmine aasta leiavad need aset ühel ja samal ajal, ma ei tea, mis siis küll saab.)

See pilt oli mul juba tehtud, enne kui ma kohalikul teadetetahvlil nägin Noarootsi-teemalise fotokonkursi kuulutust. Muidu oleks paar sammu lähemale läinud, nii et sildilt oleks saanud kohanime välja lugeda. See oleks olnud ühtlasi mu esimene konkursipilt. Oleks;)

Niisiis, Mia viiuldab. Tuginedes ainuüksi meie optimistlikule ettekujutusele tütre musikaalsusest, saatsime ta suurema ettevalmistuseta muusikakooli katsetele (alles hiljem kuulsin tuttavalt muusikaõpetajalt, et enne katsetele minekut, kui just vanemad muusikaga ei tegele, on tavaks muusikaõpetajalt eratunde võtta), sisse ta sai, instrument oli sõbranna Laura eeskujul, kes neljandast eluaastast saadik viiuldab, juba varem valitud (ning tulevastele muusikutele korraldatud kontsert, kus erinevaid instrumente tutvustati ning mille käigus viiulit esitles sihuke poiss nagu Uku Madis Vainu, andis indu veel juurde). Ehkki mina ikka üritasin uurida, et ega ta klaverit mängida ei taha, tegi Mia enda jaoks absoluutselt õige otsuse. Viiul on tema instrument.

Kui ma viiuliõpetajale märtsis kirjutasin, et ta saab septembrist endale uue õpilase, kamandas õpetaja Mia kohe kohale, sest milleks veel viis kuud raisata. Kuna õpetaja kasutab Suzuki meetodit, pidi veel keegi perekonnast viiuldama hakkama, ja kuna mina see kindlasti ei ole, võtsin seisukoha, et "you two play, I pay". Aga viimasel ajal on Plamen maksmise ka endas peale võtnud, nii et minule jääb ainult puhas rõõm muusikast. Seda on imetore jälgida, kui su laps on leidnud mingi tõeliselt oma asja ja lisaks ka oma õpetaja ning vastavalt Suzuki poolt väljamõeldule saab esimesest hetkest ka eduelamuse kätte.

Ma mäletan, et kohe üsna alguses mängis (rohkem nagu kriuksutas) Mia oma kolme esimest pala Kärdi sünnipäeval, mille peale ütles õemees, et klassikalist viiulit õppides (see oli ka hetk, kus ma sain teada, et ta on 7 aastat viiuldanud - inimesed on nii andekad, ei jõua kõiki oma oskusi demonstreeridagi) ei antud nii alguses isegi viiulipoognat kätte, vaid õppimine käis paberil.

Suzuki puhul saab õpilane võimaluse esineda publikule niipea kui võimalik, kas koduses keskkonnas, rühmatunnis või suuremal kontserdil. Nii on Mia näiteks 1. oktoobri Muusikapäeva raames juba Klassikaraadio otseülekandes kõlanud. 

Ma muidugi ei imestaks, kui varsti on siin mängijaid kolm, sest Theo krabab igal võimalusel viiuli enda lõua alla ning teeb paar kääksu ja kui me seda ei luba, pahandab ta pisarateni. Õpetaja Karmen leidis, et olukorra annab lahendada teise viiuliga:) Noarootsi laagri kõige väiksem viiuldaja oligi kolmene, kes viiulit lõua alla sättides seda alles mööda pead ja kaela kohale libistas ja seejärel kahe palaga esines. Viiuliõppimiseks pole kunagi liiga vara:)

Nii et jah, Noarootsi Suzuki viiuli-, tsello- ja klaverilaager on rõõm koosmängimisest (ses suhtes on klaverimängu õppimine ikka oluliselt üksildasem tegevus), kus erinevate eesti ja rahvusvaheliste õpetajate käe all sai kogu päeva harjutada, igal õhtul kontserte anda, ja vahepeal ujumas ning päikeseloojangut vaatamas käia.

Mia Londonis elava sõbranna Lauraga. Laura õpib neljandat aastat klassikalist viiulit, lisaks kooliorkestrile mängib ka linnaosa orkestris. Suvevaheaega ei saa lasta raisku minna. 
  

***
Mina olin paar korda varem Noarootsist läbi sõitnud (Nõval olen ma palju käinud), aga ta oli jätnud mulle suhteliselt üksildase ja maailmast äralõigatud mulje, seekord mitte. See on ju kõigest Tagalahe teine külg, juurdepääsu parandaks oluliselt korralik paadiühendus.

Pühapäeva varahommikul Noarootsi kirikusse. Suvi on läbi õitsenud, päike loojub ebaharilikult vara, aga lõpuks ometi on soe!!! 

 Noarootsi ristid on müstilised! Üks heidab hommikuvarju kirikuseinale.

Keskpäev Nõva rannas. Theo teeb oma igapäevast joogat.

Veel üks suplus - seekord järves -  enne kui päike loojub. 

Loojang Österby's

***

Ja lõpetuseks üks kvaliteedita pilt meie Noarootsi korterinaabrist, jamaicalasest. Kui Plamen ja Mia olid end sisse seadnud, helistas Plamen, et jagab korterit Timberlake'i produtsendiga. Aga mida tehakse selle mehega Tallinna tänavatel? Parimal juhul tülitab mingi võõras, et kuule mees, kas sul on siin elamiseks üldse luba ka... Halvemal juhul antakse peksa. Vot niikaugele oleme jõudnud.