"Mia iiub," ütleb Theo ja krabab viiuli endagi lõua alla

Käisime suvealguse seltskonnaga suvelõppu tähistamas ja igaüks jagas Kõnnu järve ääres ümber lõkke istudes oma suviseid parimatest parimaid mälestusi - ning ma ei mõista, kuidas läksid mul meelest kaks üliolulist: viiulilaager Noarootsis ja Arvamusfestival Paides. Nendest kahest ongi kaks järgmist sissekannet. (Järgmine aasta leiavad need aset ühel ja samal ajal, ma ei tea, mis siis küll saab.)

See pilt oli mul juba tehtud, enne kui ma kohalikul teadetetahvlil nägin Noarootsi-teemalise fotokonkursi kuulutust. Muidu oleks paar sammu lähemale läinud, nii et sildilt oleks saanud kohanime välja lugeda. See oleks olnud ühtlasi mu esimene konkursipilt. Oleks;)

Niisiis, Mia viiuldab. Tuginedes ainuüksi meie optimistlikule ettekujutusele tütre musikaalsusest, saatsime ta suurema ettevalmistuseta muusikakooli katsetele (alles hiljem kuulsin tuttavalt muusikaõpetajalt, et enne katsetele minekut, kui just vanemad muusikaga ei tegele, on tavaks muusikaõpetajalt eratunde võtta), sisse ta sai, instrument oli sõbranna Laura eeskujul, kes neljandast eluaastast saadik viiuldab, juba varem valitud (ning tulevastele muusikutele korraldatud kontsert, kus erinevaid instrumente tutvustati ning mille käigus viiulit esitles sihuke poiss nagu Uku Madis Vainu, andis indu veel juurde). Ehkki mina ikka üritasin uurida, et ega ta klaverit mängida ei taha, tegi Mia enda jaoks absoluutselt õige otsuse. Viiul on tema instrument.

Kui ma viiuliõpetajale märtsis kirjutasin, et ta saab septembrist endale uue õpilase, kamandas õpetaja Mia kohe kohale, sest milleks veel viis kuud raisata. Kuna õpetaja kasutab Suzuki meetodit, pidi veel keegi perekonnast viiuldama hakkama, ja kuna mina see kindlasti ei ole, võtsin seisukoha, et "you two play, I pay". Aga viimasel ajal on Plamen maksmise ka endas peale võtnud, nii et minule jääb ainult puhas rõõm muusikast. Seda on imetore jälgida, kui su laps on leidnud mingi tõeliselt oma asja ja lisaks ka oma õpetaja ning vastavalt Suzuki poolt väljamõeldule saab esimesest hetkest ka eduelamuse kätte.

Ma mäletan, et kohe üsna alguses mängis (rohkem nagu kriuksutas) Mia oma kolme esimest pala Kärdi sünnipäeval, mille peale ütles õemees, et klassikalist viiulit õppides (see oli ka hetk, kus ma sain teada, et ta on 7 aastat viiuldanud - inimesed on nii andekad, ei jõua kõiki oma oskusi demonstreeridagi) ei antud nii alguses isegi viiulipoognat kätte, vaid õppimine käis paberil.

Suzuki puhul saab õpilane võimaluse esineda publikule niipea kui võimalik, kas koduses keskkonnas, rühmatunnis või suuremal kontserdil. Nii on Mia näiteks 1. oktoobri Muusikapäeva raames juba Klassikaraadio otseülekandes kõlanud. 

Ma muidugi ei imestaks, kui varsti on siin mängijaid kolm, sest Theo krabab igal võimalusel viiuli enda lõua alla ning teeb paar kääksu ja kui me seda ei luba, pahandab ta pisarateni. Õpetaja Karmen leidis, et olukorra annab lahendada teise viiuliga:) Noarootsi laagri kõige väiksem viiuldaja oligi kolmene, kes viiulit lõua alla sättides seda alles mööda pead ja kaela kohale libistas ja seejärel kahe palaga esines. Viiuliõppimiseks pole kunagi liiga vara:)

Nii et jah, Noarootsi Suzuki viiuli-, tsello- ja klaverilaager on rõõm koosmängimisest (ses suhtes on klaverimängu õppimine ikka oluliselt üksildasem tegevus), kus erinevate eesti ja rahvusvaheliste õpetajate käe all sai kogu päeva harjutada, igal õhtul kontserte anda, ja vahepeal ujumas ning päikeseloojangut vaatamas käia.

Mia Londonis elava sõbranna Lauraga. Laura õpib neljandat aastat klassikalist viiulit, lisaks kooliorkestrile mängib ka linnaosa orkestris. Suvevaheaega ei saa lasta raisku minna. 
  

***
Mina olin paar korda varem Noarootsist läbi sõitnud (Nõval olen ma palju käinud), aga ta oli jätnud mulle suhteliselt üksildase ja maailmast äralõigatud mulje, seekord mitte. See on ju kõigest Tagalahe teine külg, juurdepääsu parandaks oluliselt korralik paadiühendus.

Pühapäeva varahommikul Noarootsi kirikusse. Suvi on läbi õitsenud, päike loojub ebaharilikult vara, aga lõpuks ometi on soe!!! 

 Noarootsi ristid on müstilised! Üks heidab hommikuvarju kirikuseinale.

Keskpäev Nõva rannas. Theo teeb oma igapäevast joogat.

Veel üks suplus - seekord järves -  enne kui päike loojub. 

Loojang Österby's

***

Ja lõpetuseks üks kvaliteedita pilt meie Noarootsi korterinaabrist, jamaicalasest. Kui Plamen ja Mia olid end sisse seadnud, helistas Plamen, et jagab korterit Timberlake'i produtsendiga. Aga mida tehakse selle mehega Tallinna tänavatel? Parimal juhul tülitab mingi võõras, et kuule mees, kas sul on siin elamiseks üldse luba ka... Halvemal juhul antakse peksa. Vot niikaugele oleme jõudnud.