Vastlapinge maas

Kuklid söödud, liug - kuidas kellelgi - kas juba tehtud või tegemisel (Mia Londoni-sõbranna tuleb spetsiaalselt vastlalikuks Eestisse kohale), lisaks ilu- ja lumepildid.

Hea, kui on sõpru, kes spontaanse avalduse peale piknikukorvi ja maasturiga maja ette cruise'ivad veel enne, kui jõuad midagi ette valmistama hakata! 

Kusjuures talvepiltidest, ma olen pannud tähele, läheb uskumatult vähe aia taha. Talv on fotogeeniline ja pildistamisväärt isegi siis, kui päike ei paista!

Sel nädalavahetusel hakkas Theodor (neli ja pool) oma nime kirjutama, eks ta oli seda enne ka kirjutanud, aga kohe nii, et nüüd on selge ja andke palun mulle teised sõnad kirjutamiseks, mitte. Esmalt maalis udusele autoaknale ja siis salvrätikarbile, et kui "prügimees tuleb, siis ta kohe näeb, et salvrätikutega on oma nina nuusanud Theo", nagu ta kokkuvõtvalt ütles.

***
Mul pole aimugi, mida harjutatakse lasteaias lähenevaks vabariigi aastapäevaks, aga hetkel on kodus esitamisel üks räpilugu, mis Theo suus kõlab nii:

Ma olen Volli
mul on kaks naine laps
ma töötan kommipabrikus
ükskord ma kohtasin ühte meest
ta küsis
kas mul on kiire
ma vastasin ei
siis pööra selle käega seda nuppu siin (2x) pöörab kätt
siis pööra selle jalaga seda nuppu siin (2x) pöörab jalga
mul on käed-jalad tööd täis

Ma ei tea, kas seda lasteaias ka räpina esitatakse, aga hiphop ja räpp (koos vastavate liigutustega) on Theo SUURED lemmikud! Me surusime laupäeva õhtul eurovisiooni poolfinaali umbes 20 minuti sisse ja kisa tõusis taevani, kui ma ei olnud valmis kuulama lõpuni üht jubedat hiphopi lugu. Järgmisel hommikul laulis Theo need paar fraasi, mida tal oli olnud võimalik nautida, igaljuhul täitsa arvestatavalt järele.  

Tegelikult ümiseme Mia muusikaharrastuse tõttu kollektiivselt pigem Bachi ja Beethoovenit ning kõiksugu Gavotid tungivad tihti minu - täiesti ebamusikaalse inimese - unedesse. Siiski on klassika vahele kuulda erinevaid viisijuppe nt selliste sõnadega: "perfektne on figuur, näen välja kuum, kuid trenni ei tee, ei tee, ei tee..." või "... kauna uks jäi praokile, ja siis, kui hernepere tukkus, sisse roomas maffiooso-uss..." või "kaerahelbeid sajab alla, elutoas, esikus...".

Need fraasid on täiesti fantastiliselt psühodeeliliselt lasteplaadilt Piibu ja Tuudu köögilaulud, mille nii tekstid kui ka meloodia on kirjutanud onu Letso ehk Jarek Kasar! Ei ole asja, mida ma hetkel rohkem oskaks soovitada, kui seda! Kusjuures esimest korda kuulates ma mõtlesin, et mida, mis see nüüd on, kas nad üldse laulda ei oska... aga lapsed võtsid sekundiga omaks. Kui üle vindi see kõik kokku on, saab lugeda näiteks siit. No mõelge kasvõi sibulale, kes tahtis saada stand-up koomikuks, aga tal see kuidagi ei õnnestunud, sest nii kui ta lavale läks, hakkasid inimesed nutma. Või kartuli teekonnale Lõuna-Ameerikast Eestisse, mille jooksul tuleb nii neljasele kui kümnesele seletada maiadest, Peeter I, püramiididest! Tohutu tiheda tekstiga, tohutult sõnavara arendav ja muusikalisi piire kompav plaat! Minu maani kummardus Kasarile! Geenius!

Näe, on veel selliseidki vaatetorne, mida pole kunstiakadeemia tudengid jõudnud disainima. Theol hakkas jalg värisema ülemises kolmandikus, aga ära käis!

 

Korra pudenes Theo veel kelgult, otsapidi laukasse. Aga ise ta küll aru ei saanud, et veest läbi sulpsas. 

 Pikka liugu ja jõukust majja!

"Mia iiub," ütleb Theo ja krabab viiuli endagi lõua alla

Käisime suvealguse seltskonnaga suvelõppu tähistamas ja igaüks jagas Kõnnu järve ääres ümber lõkke istudes oma suviseid parimatest parimaid mälestusi - ning ma ei mõista, kuidas läksid mul meelest kaks üliolulist: viiulilaager Noarootsis ja Arvamusfestival Paides. Nendest kahest ongi kaks järgmist sissekannet. (Järgmine aasta leiavad need aset ühel ja samal ajal, ma ei tea, mis siis küll saab.)

See pilt oli mul juba tehtud, enne kui ma kohalikul teadetetahvlil nägin Noarootsi-teemalise fotokonkursi kuulutust. Muidu oleks paar sammu lähemale läinud, nii et sildilt oleks saanud kohanime välja lugeda. See oleks olnud ühtlasi mu esimene konkursipilt. Oleks;)

Niisiis, Mia viiuldab. Tuginedes ainuüksi meie optimistlikule ettekujutusele tütre musikaalsusest, saatsime ta suurema ettevalmistuseta muusikakooli katsetele (alles hiljem kuulsin tuttavalt muusikaõpetajalt, et enne katsetele minekut, kui just vanemad muusikaga ei tegele, on tavaks muusikaõpetajalt eratunde võtta), sisse ta sai, instrument oli sõbranna Laura eeskujul, kes neljandast eluaastast saadik viiuldab, juba varem valitud (ning tulevastele muusikutele korraldatud kontsert, kus erinevaid instrumente tutvustati ning mille käigus viiulit esitles sihuke poiss nagu Uku Madis Vainu, andis indu veel juurde). Ehkki mina ikka üritasin uurida, et ega ta klaverit mängida ei taha, tegi Mia enda jaoks absoluutselt õige otsuse. Viiul on tema instrument.

Kui ma viiuliõpetajale märtsis kirjutasin, et ta saab septembrist endale uue õpilase, kamandas õpetaja Mia kohe kohale, sest milleks veel viis kuud raisata. Kuna õpetaja kasutab Suzuki meetodit, pidi veel keegi perekonnast viiuldama hakkama, ja kuna mina see kindlasti ei ole, võtsin seisukoha, et "you two play, I pay". Aga viimasel ajal on Plamen maksmise ka endas peale võtnud, nii et minule jääb ainult puhas rõõm muusikast. Seda on imetore jälgida, kui su laps on leidnud mingi tõeliselt oma asja ja lisaks ka oma õpetaja ning vastavalt Suzuki poolt väljamõeldule saab esimesest hetkest ka eduelamuse kätte.

Ma mäletan, et kohe üsna alguses mängis (rohkem nagu kriuksutas) Mia oma kolme esimest pala Kärdi sünnipäeval, mille peale ütles õemees, et klassikalist viiulit õppides (see oli ka hetk, kus ma sain teada, et ta on 7 aastat viiuldanud - inimesed on nii andekad, ei jõua kõiki oma oskusi demonstreeridagi) ei antud nii alguses isegi viiulipoognat kätte, vaid õppimine käis paberil.

Suzuki puhul saab õpilane võimaluse esineda publikule niipea kui võimalik, kas koduses keskkonnas, rühmatunnis või suuremal kontserdil. Nii on Mia näiteks 1. oktoobri Muusikapäeva raames juba Klassikaraadio otseülekandes kõlanud. 

Ma muidugi ei imestaks, kui varsti on siin mängijaid kolm, sest Theo krabab igal võimalusel viiuli enda lõua alla ning teeb paar kääksu ja kui me seda ei luba, pahandab ta pisarateni. Õpetaja Karmen leidis, et olukorra annab lahendada teise viiuliga:) Noarootsi laagri kõige väiksem viiuldaja oligi kolmene, kes viiulit lõua alla sättides seda alles mööda pead ja kaela kohale libistas ja seejärel kahe palaga esines. Viiuliõppimiseks pole kunagi liiga vara:)

Nii et jah, Noarootsi Suzuki viiuli-, tsello- ja klaverilaager on rõõm koosmängimisest (ses suhtes on klaverimängu õppimine ikka oluliselt üksildasem tegevus), kus erinevate eesti ja rahvusvaheliste õpetajate käe all sai kogu päeva harjutada, igal õhtul kontserte anda, ja vahepeal ujumas ning päikeseloojangut vaatamas käia.

Mia Londonis elava sõbranna Lauraga. Laura õpib neljandat aastat klassikalist viiulit, lisaks kooliorkestrile mängib ka linnaosa orkestris. Suvevaheaega ei saa lasta raisku minna. 
  

***
Mina olin paar korda varem Noarootsist läbi sõitnud (Nõval olen ma palju käinud), aga ta oli jätnud mulle suhteliselt üksildase ja maailmast äralõigatud mulje, seekord mitte. See on ju kõigest Tagalahe teine külg, juurdepääsu parandaks oluliselt korralik paadiühendus.

Pühapäeva varahommikul Noarootsi kirikusse. Suvi on läbi õitsenud, päike loojub ebaharilikult vara, aga lõpuks ometi on soe!!! 

 Noarootsi ristid on müstilised! Üks heidab hommikuvarju kirikuseinale.

Keskpäev Nõva rannas. Theo teeb oma igapäevast joogat.

Veel üks suplus - seekord järves -  enne kui päike loojub. 

Loojang Österby's

***

Ja lõpetuseks üks kvaliteedita pilt meie Noarootsi korterinaabrist, jamaicalasest. Kui Plamen ja Mia olid end sisse seadnud, helistas Plamen, et jagab korterit Timberlake'i produtsendiga. Aga mida tehakse selle mehega Tallinna tänavatel? Parimal juhul tülitab mingi võõras, et kuule mees, kas sul on siin elamiseks üldse luba ka... Halvemal juhul antakse peksa. Vot niikaugele oleme jõudnud.

Mie oon tässä laulamassa...

Seekord valguse puudumise mittemärkamise üle kurta ei saa. Täna tuli äkitselt tahtmine minna kinno, lihtsalt rahulikult natukest aega pimedas istuda ja silma puhata:) Et valgusega on kõik korras, tuleks kuidagi soojus välja loitsida...

ETV2 näitas "Eesti lugude" sarja saadet Pärt Uusbergist, see puudutas mind väga ja meelde tuli eelmise aasta august, kui me Miaga käisime kuulamas Ingerimaa õhtuid. See on nüüd kuumaloitsujutt.

Piletid olid ostetud vara, aga kellegi kaasakutsumisega jäin hilja peale ja sestap võtsingi kaasa Mia, ehkki ma ei andnud endale päris aru, et Uusbergi dirigeeritud Collegium Musicale esitlusele tuleb kogu tsükkel, mitte ainult minu lemmik Röntuska. See tähendab paari tundi ürgset regilaulu hobuveskis, mille sisetemperatuur jäi kuhugi +50 ja +60 vahel, samas kui väljas lõõskas umbes +28*, mis alguses mõjus tavapärasena ning vaheajal lausa külmana.

Koor oli maani mustades riietes ja villastes sokkides (!!!), kõigil sorises vett mööda keha alla. Publikuks olid kõik Kaljustest (kel oli ettenägelikult vanakooli froteerätik kaasas) Survani. Ühtegi last peale Mia publikus ei olnud. Hobuveski ust lahti ei tehtud, sest väljas voorisid turistide hordid. Kõik istusid ühisel saunalaval, õhkasid kuumust, higistasid ja puhastusid. Algul püüti ka kavaga tuult lehvitada, aga vaikselt, täpselt nii nagu saunalaval näppugi liigutamata oli parem. Mul ei ole iial nii kuum olnud!!!!!!! Vaheaeg päästis ilmselt mõnedki südamerabandusest.  Publikule oli toodud ukse taha ämbritäiteviisi vett, käisime Miaga kõrvalkohvikust jäätükke lunimas ning teine osa läks juba natuke inimlikumalt, sest jääkuubikuid jätkus peaaegu et lõpuni.

Kui oligi juba peaaegu et lõpp, aga mitte veel päris ja Mia oli seni superhästi vastu pidanud, ohkas ta korraga üle veski, jätkates oma ohkega täpselt sama noodi peal, millega järjekordne laul oli lõppenud. Kogu publik hakkas naerma ja ohkas vabanenult kaasa.   

***
Meie kodus on viimased kolm kuud ka uutmoodi helid kõlanud, ning ma ei mõista, miks me Miale varem viiulit kätte ei andnud. See istub talle nagu valatult. Kuna tegemist on Suzuki õppemeetodiga (mis oma metoodika tõttu ongi ilmselt võimeline igaühe viiuldama panema, v.a minu), siis õpib peale Mia viiuldamist ka Plamen. Te kuulete sellest veel.   

***

Miaga autosõidul läbi linna: "Mul on siin ühte pudi, kui ma sulle seda puistan, saad sa midagi soovida!" "Ma soovin armastust." "Ei, seda ei saa." "Seda ma arvasin, olgu siis pealegi raha!" "Mul väga palju pudi ei ole, aga noh natuke saad. Sa pead ainult enne magama. Kohale jõuab homme. Kui Sa tahad, ma võin Sulle punase auto ka pudistada. See jõuab ka kohale homme, sest inimesel peab ikka kannatlikkust olema ja vahepeal ta peab magama ka." "Aga kui teda homme pole?" "Ma võlun ta une sisse, siis on ta alati olemas."
   

* Kas te mäletate, et eelmine aasta oli kuumalaine: hakkasime emaga midagi suvest rääkima ja tema ei mäletanud! Minul on aga fototõestus: Elroni infotahvel Tallinna-Tartu rongis näitab rongi kiiruseks 119 km/h ja välistemperatuuriks +31. Nagu välismaal:)