Kolmapäev, 14. mai 2014

Mummi

Kunagi kui isast, ehk siis siinses kontekstis taadust sai kirjutatud, sai lubatud ka mummist kirjutada, ja millal siis veel, kui mitte emadepäeva puhul! Hilinenult seetõttu, et ma pidin minema pühapäeval Varssavisse, kus internetiga on ikka ränki raskusi. Aga see-eest - ma vaatan mõnikord hilisõhtul, kuidas Trinny ja Susannah Austraalia naisi ümber riietavad ja neile seeläbi justkui uue elu annavad - puhtalt mõttemänguna: kõik näevad siin nii stiilsed ja noored välja, et Trinny ja Susannah jääksid Varssavis küll tööta. Ja toredaid bistroosid ning coole kohvikuid on kerkinud nagu seeni pärast vihma. Aga see selleks.

Mummist võiks palju kirjutada, aga jäägu mõned teised lood teiseks korraks. Praegu siis nii palju, et… meie ema on hiiu naine, kelle huumorisoonega on küll natuke nihu läinud, aga muidu ikka tüüpiline hiiu naine, pane aga juhtmed taha ja genereeri tema tohutust toimetamis- ja elueenergiast elektrit. Sel suvel õnnestus hiidlane isagi Hiiumaale meelitada!

Ema ja puhkamine


Kui tavaliselt koosneb minu Hiiumaa-puhkus palavusest sillerdavas õhust ning päikesest sillerdavast merest, kuumadest päevadest rannas ning päikeseloojangumatkadest läbi mustikaste metsade ühe või teise tuletorni juurde, siis ühes emaga tuli esimese asjana tormata hommikul merelt toodud lesta kauplema, siis kukkus ema Tarnal lesta puhastama, ikka nii, et natuke vähem hiidlased olid valmis oma hoovi pealt vastutuult pagema. Siis tegi Valipäl suitsuahjule tule alla, viskas pooled lestad kööki pannile, teine pool suitsuahju, osa soola, mõned kõned Tallinnasse suitsu, ahju, leppade ja lestade asjus… Oli juba päris hilja õhtu, kui korraks Kassarisse mere äärde sai. Järgmine hommik tuli korjata kokku kõik ripakile jäetud marjad: mustsõstrad Valipe põõsastelt ja metsmarjad teeäärest. Siinkohal võiks tekitada muidugi väikse võistluse ema ja Kristi vahel, kes on saanud ka ebanormaalselt nobedad näpud. Ja siis kiiresti keskpäevasele praamile – sest ikka need lestad ja marjad…. Oli tore puhkus!      

Ema ja rätsepatöö

Ema ülim praktilisus kombinatsioonis tema tippspetsialisti oskustega rätsepapäevilt (kõik ebastandardsed kehad, frakid, smokingud, kellegi teise õmblustööle mitte allunud ülikonnaõlakud jõudsid tema juurde) ning hea ärisoonega (ta on meil ju valge juut) paneb kahetsema, et ema juhtus elama vene ajal. Normaalses vabas maailmas võinuks ta elada väga normaalset edukat ärinaise elu, kel olnuks oma õmblussalong ja oma firmamärk, päriselt ka, mitte ainult mõtteline nende jaoks, kellele ta on õmmelnud.

Mida kõike ema meile õmmelnud ei ole: trikoodest (mis vette hüpates jäid elastiini puudumise tõttu küll paar meetrit tahapoole) kuni villaste mantlite ja suusakombinesioonideni (suusakindlaid ja tutimütse mitte unustada) välja. Kahju, et peaaegu kõik ta õmblustööd on aja jooksul kadunud, sest emal on ka üsna tugevalt välja kujunenud äraviskamismaania. Näiteks ühe ta kuuekümnendate aastate minimalistliku kleidi päästsin ma kasvuhoonest, kus see ootas oma aega, et ta ribadeks lõigatakse ja sellega tomateid seotakse.

Ma käisin kleidiga veel mitu pidulikku puhku ja nüüd on ta teenitud vanaduspuhkusel.

Nii et jah, kogu me lapsepõlv oli täis meistreid ja nende veidrusi, õmblejannasid ja mannekeene ja ülikondi ja sõrmkübaraid, nööpnõeli, overlokki tagaajamist linna pealt, valget kriiti ema huulte vahel, professionaalset kretinismi - a'la AK-d vaadates, kuule Clintoni ülikond üldse ei istu, nööbid on liiga kaugele aetud. Kristi mäletab, et kord kui ta kogemata ema käekoti peale istus, läks tal terve kobar nöönõelu tagumikku. Oli ju alati vaja mõni voll lahti päästa või aluäär parajaks lõigata. Kes ei mäletaks lugu kaugest vene ajast võimaste Fiskarsi rätsepakääridega, millega ema asutas end Hiiumaa lennuki peale minema. “Proua, teil on kotis revolver”, juhiti pagasi valgustamisel asjaolule tähelepanu, “kas te palun avaksite oma kohvri”. (Muide, ma praegu mõtlen, et need käärid on mingi perekonnaviga – õde Milvi käis ju kogu aeg ringi juuksurikääridega.)

Poest ostetud riideid ei tohtinud emale üldse näidata, sest need õudselt kõverad õmblused, räpane pahupool, ja kui ta veel kuulis, mis see maksma oli läinud… Kristi mäletab, et peitis ostetud riided pooleks aastaks riidekappi ja käis nendega ainult siis, kui ema silme alt välja jäi. Selle kõige juures on muidugi huvitav, et tõeline fäshonista meie kodus on isa, kes ilma kolme komplekti riieteta kunagi üheks päevaks maale aiatöid tegema ei sõida, mitte ema.  

Ema ja aiapidamine


Kui aga söödava kraami juurde tagasi tulla, siis lisaks marjade metsast väljatoomisele on ema muidugi kuldne aiapidaja. Millele ta käed külge paneb, hakkab õitsema, lokkama, paljunema, vilja kandma ja saaki andma. Ema käe all annab õunasaaki veel puugi, mille tüvi on täiesti õõnes. Ja milliseid gurmeelõunasööke ta hooajalistest aiasaadustest meile oma aia õunapuude all pakub! Emaga linna peale sööma minemine seab söögikoha toidukvaliteedi hoopis teise perspektiivi – natuke piinlik on, eriti veel arve saabudes.

Muideks, metsas käima õpetas teda isa, kelle eestvedamisel me risti ja põiki Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad oleme läbi käinud.. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Hiiumaa tüdrukuna ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Ainus koht, kus ta veel käia tahab, nagu ema oli Kristile viimasel suvel tunnistanud, on pohlamets – seal ei valuta tal ei põlv ega õlg.

Ema ja härdameelsus


Nojah, nagu te näete, on ema silmad ikka väga vesise koha peal. Ta ütleb, et võinuks palgaline nutunaine olla. Kunagi jutustas ta, et lapsepõlves võtnud isa ta mingi võõra inimese matustele kaasa, omaksed polnud üldse nii nutnud, kui see väike tüdruk, kes kadunukest üldse ei tundnud. Kristi on natuke liialdades öelnud, et ei saanud pikale poekäigulegi minna, sest ema juba vesistas ukse peal, et hakkad jälle minema. Ja kui talle veel millegi tegemine, noh näiteks nõude või põranda pesemine ära keelata, et tulid külla, ole nüüd hea ja istu, hakkab ta ju nutma.  

Naised valitsevad maailma


Ja viimaks tähelepanek sarjast “naised valitsevad maailma”: nagu pikkade aastate jooksul kujunenud olukorrale kohane, vahetas ema nii 10 aastat tagasi kõik oma seelikud pükste vastu välja ja käib nüüd peaasjalikult ainult nendega. 


Seesinane tekst on kohandustega ema juubelikõnest. Piltidel on ema (see tumedapäine) ühes sõbranna Estriga. Suguvõsapildil seisab ta väikse vennapoja taga ja pildil on ka ema teine elupõline sõbranna, naabritüdruk Rael (see patsidega). Kõik kolm poissi on kodunt ära, aga tüdrukud on kodus.  
Ma ei suuda välja mõelda, mis nipiga on meelitatud kõrgust kartev ema jalutama sillakäsipuule...?

Esmaspäev, 5. mai 2014

Aasta Eestis. Kontorielu kiituseks

Sellest sai eile aasta, kui me Eestisse tagasi kolisime. Eile ja täna sadas hommikul lund (aga aasta tagasi oli soe ja läks üha soojemaks) ning ma olen korduvalt tabanud end mõttelt, et mis asi see oli, mis meid sealt Ungarist õigupoolest tagasi ajas!  Mis asi see oli, mis mulle õigupoolest ei meeldinud... Ja-jaa, need pimedad sumedad lõunamaa õhtud ei meeldinud mulle kõige vähematki! Aga arvake ära, mitu korda olen ma selle aastanumbri sees Eestis päikeseloojangut vaatamas käinud - õige, null korda! Kui eelmine november padupimedus kätte jõudis, ma isegi ohkasin korraks kergendunult - polegi vaja kuhugi kõike seda ilu enam vaatama joosta, saab emotsioonidest, värvidest, meeleoludest puhata. Ja siis see pimedus muudkui kestis ja kestis ja kestis, lund ei tulnud, lumevalgust ei olnud. Ma ei tea, minu jaoks ei olegi veel valgeks läinud, ma ei ole sellest kaamosest veel välja saanud. Sellele väiksele seigale, et veel hilisõhtulgi on valge, pööras mu tähelepanu päevad läbi lastega õues olev õde. Aga mina - ehkki meil on korteris maast laeni aknad - pole seda märganud. Vist sellepärast, et pole soojaks läinud, ja ärge tulge mulle ütlema, et aprillis oli soe! Igaljuhul - aastaring siin põhjamaal on täis ja ma mõistan paremini ka kliimapõgenikke.

Aga mul on ka oma väike põgenemistee, see viib küll otsejoones Ungarisse kontorilaua taha, aga see ei tähenda ainult üliefektiivset klahvide klõbistamist (öö ja päev võrreldes koduse rööprähklemisega, asjad, mille üle võib lõputult kirju vahetama jäädagi, saavad trepimademel möödaminnes aetud...), vaid ka tööleminemist - viimati Ungaris olles kõndisin iga päeva läbi Szentendre vanalinna kaheksa kilomeetrit tööle ja tagasi -, oh mis mõnu võrreldes magamistoast elutuppa astumise ja arvuti sisselülitamisega. Siis veel talveniiskusest ülessulamist, paljaid varbaid, magnooliaehteis RECi tagaaeda, pikka lõunapausi terrassil, kus ütleme, et parasjagu iirlane, usbekk, prantslane, eestlane ja portugaallane söövad naabruses elava vietnamlase poolt valmistatud Pho Xao'd ja vestlevad Ukrainas toimuvast. 

Jah, võttis üheksa kuud aega, et kontorielust välja puhata ja seda kõike, mis nii igapäevane oli, taas märgata, väärtustada ja NAUTIDA. Nagu ma Eesti puhkuseid nautisin. Kahepaiksus on tore asi, aga nagu selle iseloomule omane, saab seegi olla vaid ajutine. 

Magnooliad RECi aiast. 

***

Et lugu nüüd väga roosiliseks, või siis magnooliaseks ei läheks, teile ka üks pilt Budapesti linnalähirongist, millega sai omal ajal ikka omajagu tööle sõidetud. Kui ma siin ennist kiitsin jalutamist läbi vanalinna või Doonau kaldapealsel, siis enne Mia sündi elasin ma viis aastat Budapestis, mis tähendas igal kontoripäeval 50 km sõitu töö ja kodu vahet. Tihti ka rongiga, mis nüüd küll mingi porgand pole, logiseb teine Budapesti ja Szentendre vahet 40 minutit, läbi lõputute kaubahoovide ja tapvalt igavate pustade, 100 korda uksi avades, 100 korda valjuhääldi krõbisedes uste avanemise eest hoiatades*. Sellega tööle logistades (ilmselt oled eelnevalt ka trammi või metrooga sõitnud, et üldse rongi peale jõuda ja siis pärast rongi pealt tulekut veel läbi vanalinna kablutanud) oled sinna päriselt ka jõudes moraalselt juba täiesti väsinud!


Muide, ehkki me töötasime Plameniga samas asutuses, kohtusime me justnimelt hilisõhtuses rongis koju sõites. Plamen üritas mind aastaid vedada sel tähtsal päeval rongiga sõitma, aga ei saa olla midagi tüütumat!

* Märtsi viimastel päevadel avati (vahetult enne valimisi muidugi) Budapesti sajandi ehitusprojekt - 4 metrooliin. Esimese päeva tasuta sõidust oli meilgi võimalik kohe osa saada! Kuna selle liini peal rongides enam uste sulgemise eest ei hoiatata, jäi esimesel päeval 17 last kas sulgunud rongiuste taha või üksinda rongi. Nii harjunud on selle kutsungiga ungarlased.