esmaspäev, 31. märts 2014

Keelest

Pärast olematut talve, kus polnud isegi kehva suusailma, on õitsvasse Ungarisse naasmine täielik bliss. Ei mingit vahepealset olekut, et on veel jahe, aga päikse käes näed juba täitsa soe. Ikka kohe varbad paljaks, kõik kihid maha ja esimene päikesepõletus ka saadud. Tunne on sarnane sellega, mis meid eelmise aasta aprilli lõpus valdas, kui me asju pakkisime ja Eestisse päriselt tagasi kolisime. Olgu, asju nagu ikka oli palju, ja lõpuks olid nad juba ka teel, aga ise ei suutnud kuidagi järele minna. Just oli ülipikaks veninud talv lõpenud, kõik oli korraga lõhnama ja õitsema hakanud... Plamen niitis muudkui muru, et niidame üks kord veel, siis lähme...  selline Eedeni aiast väljaajamise tunne tuli peale. Aga õnneks ootas meid ka Eestis ilus maikuine kuumalaine, mis minu arvates kestis oktoobri keskpaigani välja.

Kui millestki oli meil eelmisel aastal Ungarist lahkudes tõeliselt kahju, siis eelkõige Mia ungari keelest. Ta oli selleks ajaks täiesti vabalt kolm keelt suus, te oleksite pidanud kuulma, kuidas ta ungari naabrionude ja -tädidega lobises! Sellist asja enam ei juhtu! Eestisse naastes vaatas ta veel meelsasti ungari multikaid, aga jõuludeks kingitud ungari muinasjuttude plaati ei ole ta otsast lõpuni viitsinud kuulata. Muidu ta on jube hea DJ - iga uue plaadi (olgu siis muusika või jutud) töötab ta korralikult edasi-tagasi, tagasi-edasi läbi ja teeb edaspidiseks kuulamiseks oma remixi.

Selles suhtes on Theodori ja Mia lapsepõlv ikka väga erinev, et Theo ei pea ilmselt kunagi ungari keelega vaeva nägema. Mia jõudis käia nelja aasta jooksul kolmes ungari lasteaias - kahe eralasteaias, mis kumbki pärast Mia esimest aastat kinni pandi (ehkki üks oli äsja avatud, aga teine toiminud 12 aastat) ning siis veel kaks aastat munitsipaallasteaias. Tulemuseks on see, et Eesti lasteaeda sulandus ta kohe sisse, aga eestikeelses alghariduses olevat teatavad augud. Jah, alghariduse augud... aga ma räägin sellest rohkem, kui meil on olnud ära arenguvestlus.

Mia lahkumisel Ungari lasteaiast organiseerisid kasvatajad vägeva jäätise- ja maasikapeo, kõik kallistasid Mia üle ja Kata-neni valas ka pisaraid. Eks nende keskel oli see lapsuke ungari keelt rääkima õppinud ja kõik olid sellesse oma panuse andnud.

Teine Eestisse jõudmise keeleline tulemus aga on see, et ta olevat bulgaaria keelt hakanud palju paremini rääkima. Ilmselt vabanes ungari keele alt mõningast ajumahtu ning see kanaliseeriti siis bulgaaria keelde.   

Eesti keelest, lugemisest ja kirjutamisest, nagu ma juba ütlesin, räägin ma hiljem. Aga inglise keelega oli nii et Eesti lasteias on neil võimalik õppida pärastlõunal inglise keelt. Mina Miat sinna inglise keele ringi ei pannud, aga kasvatajad tulid ütlema, et Mia on rääkinud, kui väga ta tahaks inglise keelt õppida, sest siis saaks ta aru, mida ema ja isa omavahel räägivad:) Ohjah, ma ütlen! Tegelikult oleme me omavahelise rääkimise peaaegu et ära lõpetanud, kuna see tõlkimine on tõesti tüütu ja Miat ei taha vestlusest välja jätta. Nii et kõik argijutud räägime eesti keeles ära (tegelikult saab Mia tavalisest inglise keelest väga hästi aru, ta lihtsalt ei saa aru, et ta reageeris inglise keelele või sekkus ingliskeelsesse vestlusesse täiesti adekvaatselt) ja tõsisemad jutuajamised oleme jätnud tulevikku... Siit võiks nüüd teemat edasi arendada, aga ma ei tee seda.

Mia Kuu tänava lasteaia ees oma viimasel Ungari lasteaia päeval.

esmaspäev, 24. märts 2014

Tühi-tähi mõtted pühapäeva pärastlõunal tööle sõites

Meie poisi esimene välisreis viis... Valgevenesse (Mial Lätti) ja siis muidugi kohe ka Moldovasse (kus Mia käinud ei ole). Ja nüüd peame end mõningase regulaarsusega Ungaris näitama. Eilses check innis tuli ära anda Theo käru, ja kuna mul oli Helsingi lennujaamas vaja mitu tundi oodata, siis kaalusin, kas ei oleks käru mõttekas ainult Helsingini saata ja seal uuesti välja võtta. Mõttekäik oli selline, et kui juba Tallinna lennujaamas lastekärusid leidub, siis seda kindlamalt Helsingis ja ma ei viitsi pagasiga jamada. Nii ootaski meid Tallinnas kohe pärast asjade läbivalgustamist beebidele mõeldud i coo käru, millega oli tore esmalt Lottemaale patjade otsa ronima kärutada. See-eest Helsingis leidus vaid kõval metallraamistikul plastmassiste suuremale lapsele ja ikka seesama pisitilluke lastenurk. Mitte et Theo poleks plastmassistmega leppinud, aga vähe kaugemast perspektiivist on Eesti tihti justkui nõelasilmast tulnud, äsja valmis saanud ja nii ütlemata cozy. Budapesti lennujaamas pole loomulikult mitte mingisuguseid istmeid. Seal tuleb lunastada 300 HUFi eest endale pagasikäru.  

Kui poisil aga Helsingi lennujaamas kõht tühjaks läks, ei leidnud ma kaasavõetud toitu üles, ja ma ostsin 2.30 EUR eest purgitoidu! (Hesa lennujaama hinnad on kohutavad, minu lemmik korvapuusti saiake maksab 3.60 ja ma ei ostnud seda!) Assa, kuidas talle see maitses! Viimased kuu aega on meil käinud trall ja tants aedviljade ümber, mida ta ei söö juhul, kui sinna pole just banaani sisse pandud. Ma ostsin otsekohe veel kolm Piltti purki ühepajatoiduga. Seevastu Budapestis maandudes aega parajaks tehes sõin ma lennujaama kohvikus kõige ehtsamat ja ausamat guljasi, mille pooleliitrise topsiku eest kasseeriti pisut vähem kui üks Euro. Võta nüüd kinni...

Kohviku akna taga oli kottpime, ehkki aeg ei olnud veel üldse hiline. Aga pime kevadõhtu sai korraks andeks, kui lennujaama ukselt soe Doonaust niiske õhk vastu voogas. Pimeduse tõttu ei näinudki ma enne, kui alles täna hommikul, et kirsid õitsevad, kased on urvas. Kevad madjarite maal.

Piltideks panen hoopis paar värvilaiku sügisesest Valgevene külaelust, selles külas elab üks opositsiooniliidreid, kes korraldab enda majas kokkusaamisi, koolitusi jne, mida pole nende sisu tõttu võimalik ametiasutuses registreerida.









kolmapäev, 5. märts 2014

Elavad pildid




Mia esimesel eluaastal korraldasime me iga kuu ühe fotosessiooni. Mina panin endale ja Miale kleidi selga, Kristi pildistas. Nüüd on Kristil vanuses kolm kuud kuni kolm ja pool aastat 4 last (jaa, pesamuna Hanno ka, teda ei ole ma üldse veel jõudnud mainida) ning ma kardan, et ta pole oma lapsigi jõudnud üles pildistada. Ja mis minusse ja Theodorisse puutub, siis on meil õnnestunud jääda samale pildile ainult ühel (veel suvisel) pärastlõunal. Ma pean vist hakkama meist kahest selfie'sid tegema;) Vaata, kui hästi me kokku sobime!

 
Ent suvel nägime me välja sellised, ja kui me mõned kuud hiljem pildid kätte saime, ei olnud tunnet, et Theo oleks oluliselt kasvanud (mina olin küll natuke kahanenud) ning olgu öeldud, et ta kandis sama triibulist body veel ka mõned nädalad tagasi. Ta on meil selline tillu, Mia tollaste mõõtudega  võrreldes pisut pikem, aga paar kilo kergem. Poisi suurim kasvuspurt oligi esimesel kolmel nädalal, kui ta kasvas 50 cm 57 sentimeetrini.

Nüüd läks paljuks, käekirja tunnete juba ära - päikseline Krista Kõiv.

Oot, ja kleitidest tahaks ka ikka rääkida - see mustvalge pilt, kus on näha eriti pingul kleit, on minu helesinine sünnituskleit. Tähendab, umbes 12 aastat tagasi, kui ma selle ostsin, oli ta lihtsalt tavaline trikotaazkleit, siis juhtus ta mul Miat sünnitades seljas olema ja Theodori sünnitusele panin nimme. Pärast pesed muudkui puhtaks ja käid aga edasi, kui tuju on. Ega helesinine minu värv just ei ole, nii et nüüd panin ma ta selga, et jääks mälestus.

Neerumustrilise siidkleidiga oli ka tore lugu. Me pidime augusti keskpaigas pulma minema, ja mul ei olnud ei kleiti, vormi ega ka aega seda tita kõrvalt otsida. Pulmapeo hommikul ma lihtsalt tormasin Noa Noasse, võtsin ainsa stangel rippuva kleidi, mis ei olnud odaval väljamüügil veel kaubaks läinud, ja tormasin läbi Kaubamaja tagasi autoparkla poole. Ning teel läbi Kaubamaja naisteriieteosakonna põrkasin kokku... pruudiga, kes oli tulnud sukapaela ostma!!! Kuna kokku saime sallide juures, ostsime veel endale ühesugused lillad sallid, kiiret enam polnudki, lobisesime, läksime lahku ja saime paari tunni pärast Kõue mõisas kokku nagu õiged mehed kunagi:)




Miast ja Theost tulevad eraldi pildid, need ei allunud praegu kuidagi.