... ja uus nädal Ungaris

Algab niimoodi: äratuskell on pandud poole seitsmeks, aga kell kuus on juba silmad lahti, sest kuidas oleks võimalik magada maha see hullutav kevad: metsikult õitsev kirss, mis aknasse vägisi sisse tungib, sirelid, toomingad - ka te mäletate, kuidas lõhnavad toomingad? - küünlas kastan, jaapani kirss, tuhandetes värvides roheline, soooooojus. Kl 7.04 läheb buss, mis paneb meid ühes kolleegiga 10 minuti pärast maha kohaliku tähtsusega välibasseinikompleksi juures, mis koosneb umbes 7 erineva temperatuuri, funktsiooni, sügavuse ja atrakstioonidega termaalveebasseinist, mis on avatud igal hommikul kl 6 ja kus ühes meiega mulistavad vaid sellekandi pensionärid. Ma elasin kolm ja pool aastat 10minutilise bussi- ja autosõidu kaugusel basseinist, ja ma ei käinud seal hommikuti, kui basseinivesi veel kergelt aurab ja mitte keegi sulle suhkruvatti, kebabit, grillitud maisitõlvikut ega basseininänni ei müü, mitte kordagi. Kuidas küll inimene ei suuda väärtustada seda, mis tal on? Ka see on ainult minu häda?

Pea kümmekond aastat olid me igakevadised jutuajamised Kristiga umbes sellised, et hallo, kuidas teil seal läheb, kas kevad ka juba tuleb? Ja Kristi vastu, et tuleb, aga visalt, eile sada jälle lund. Mina, et siin kõik õitseb  ja õlmitseb ja Ungari on kevadel ikka täitsa talutav, aga õhtud on muidugi pimedad, seega see pole ikka see... Mille peale Kristi, et õhtud on meil siin tõeliselt valged, valgemad kui kunagi varem... Ja ülejäänud jutt keerlebki valgete ööde ümber, millest mina olen ilma jäetud.

Ma ei tea, aga seekord ei ole mul isegi päeva pikkusele midagi ette heita. Kõike jõuab, jääb ülegi, aga suuresti vist tänu sellele, et lapsi ja logistikat, mis suure osa päevast ära hammustab, pole manu.

Kusjuures kolleege ka nagu eriti ei ole, kõik naudivad ilmselt kuskil kevadet - sest olgem ausad - tegelikult tuli ta sel aastal ka siia üsna hilja - , ja mul on kohati tunne, et ma olen selle alatise tööteoga oma koduse köögilaua taga pisut üle pingutanud...

Seega siis, esmalt väike jalutuskäik läbi hommikujaheduse, esimene bassein, kuhu me mõnuledes viskume on pluss 32, seejärel pluss 40 ja kui seal keha kuumama hakkab, võtame ette kaks erineva temperatuuriga ujumisbasseini. Siis tagasi kuuma basseini, siis jälle jahedamasse, kust me enam lahkuda ei taha ning üksteist kõvasti sundima peame. Jalutame bussi peale tagasi unistades sellest, et me tuleme pärastlõunal tagasi, meil on päevapilet, ja teeme korralikku sauna ja hüppeid külmaveebasseni. Ma pean vaatama, mis kell mu lennuk läheb.... Kell pool kümme olen ma kontorilaua taga ja kella kümneks on mul juba peamine arrangement juunikuiseks keskkonnakonfliktide lahendamise treeninguks Albaania rannikul tehtud!

Kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis see on. Plamen:  Of course, we miss many opportunities once we settle down. That's why tourism is so successful - brings you to new places for short period, with fresh eyes.

Ma lähen nüüd jalutan läbi õitsva Szentendre lõunale. Mõnikord võib ju tore ka olla:)))

Hotelliaknast välja vaadates

Kunagi olen sellest juba kirjutanud, et umbes aastal 2005 Pristinas oma hotelliaknast välja vaadates tekkis mul mõte, et võinuks (just et "võinuks", mitte et "võiks") oma hotellivaated üles pildistada ja sellest RECi konverentsisaalis näituse teha, saaks hea sissevaate piirkonna elusse-olusse. Sest alati jääb ju silmapiirile miski, millest saaks terve loo jutustada.

"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.

Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu 
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.

Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).

Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud. 

Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange! 

Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?

Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!

No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku  mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust! 

Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski. 

Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks. 

Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.

Tüdruk ja meri

Mis aga Miasse puutub, siis tema käis kogu eelmise aasta kaks korda nädalas Kalevi ujumiskoolis. Alguses oli neid rühmas päris palju (seda eriti ühe raja peale), kevadeks kuivas rühm kokku, aga Mia käis ikka vapralt lõpuni (lõpus tuli natuke sundida ka), kusjuures oli ka rühma kõige noorem ujuja, üks kahest tüdrukust, poistega vahe kaks aastat.

Ujumisvestidest saadi lahti teiseks või kolmandaks tunniks, ja kohe esimesest tunnist alates pandi neid ka 25 meetrit ühtepidi ja 25 meetrit teistpidi mõõtma. Ja nii sadu meetreid igas tunnis. Kui rühma käsutuses on üks rada, siis eriti palju midagi muud vist teha ei annagi, ja arusaadav, et talv läbi tuimalt basseinipikkusi nühkida on igav. Oi, ma mäletan omast lapsepõlvest, kui igav üks ujumistrenn olla võib, ja ma olin natuke üllatunud, et seda annab ikka veel niisama igavalt organiseerida.

Selle aasta jooksul õppis Mia selili ujuma, veega sõber oli ta ja sukelduda oskas ka juba enne kursusele minekut. Rinnuliujumine oli suve alguseks veel täiesti null. Ma pean ütlema, et need korrad, kui mina last läbi klaasi passisin, ei korrigeerinud treener kunagi ta kipakat tehnikat. Aga hiljem treeneriga rääkides tuli välja, et selles vanuses (5-6) ei ole nende koordinatsioon veel nii hea, et tehnikat lihvida.

No igaljuhul tundus mulle tulemus (eriti makstud raha valguses) natuke liiga tagasihoidlik  ja suve alguses ma ikka pahandasin temaga, et niimoodi ühekordsete tõmmetega üks ujumiskooli kasvandik ei uju. Aga suve lõpuks - dabadada - oli äkitselt rinnuliujumine ka selge.

Must meri on huvitav, paarkümmend meetrit rannast täiesti tüüne, aga randa lööb tohutusuured lained! Nendega saab ikka nalja!

Tänavu alistusime ühiskonna survele ja panime lapse eelkooli, ehkki ta käib ka "õppimiskallakuga" lasteaias, nagu kasvatajad seda lasteaeda kutsuvad, seega ujumiseks ja üldse trenniks aega üle ei jäänud. Aga see on teise postituse teema.

Püsige lainel;)

Poiss Musta mere ääres

Mia oli aasta ja kolme kuune, kui me juhtumisi märkasime temalt küsida, et mis ta nimi on. Meie üllatuseks ütles ta täitsa rahulikult, et Mia. Ma mäletan seda hetke nii hästi, istusime parasjagu Kristi ja Miaga Dubrovniku ühes pizzerias ja jõime Latte't ning Solo Latte't ja kahjatsesime, et me varem selle peale polnud tulnud, et lapselt ta nime küsida. 

Theole olen ma juba mitu kuud nimeütlemist õpetanud, esimesi vilju sai nautida täna hommikul. "Mis Su nimi on?" Theo (ka 1,3 kuune) võtab luti suust ära, ütleb "Ei tea!" ja paneb luti suhu tagasi:)

Bulgaaria pilte pole, sest nad on kadunud, mõne üksiku erandiga! Siinsetel on Theo minu bulgaaria lemmikrannas Roussalkas. Võite ette kujutada, et kohalikena (Plameni vanemad elavad 35 km kaugusel Mustast merest) väldime me kuldseid liivasid ja päikselisi randu nagu tuld. Roussalka on väike kaljune laht, kus mõnesaja meetri kaugusel rannast kerkivad merest kivimürakad ja tüüne roheline vesi tekitab tunde, nagu oleks kuhugi Bondi filmi sattunud, kus peategelane ise, saatjaks muidugi kaunis naine, mõne hetke pärast vetevoogudest välja ujub. No ei ole mul seda panoraampilti teile praegu pakkuda! Kunagi oli see kant kinnine kuurort, ehitatud spetsiaalselt Prantsuse turistidele ja seetõttu pole seda ka nii hullult ekspluateeritud. Hetkel on kõik rannataristu, -majade jm osas liga-loga, aga loodus, asukoht ja vaated on nii võimsad, et ega see nii ei saa jääda.

Kui te olete blondi poissi (ja, meil on lumivalge peaga poiss!!!) küllalt imetlenud, siis pange tähele ka rannaliiva:)

Mis mõnus mänguasi! Kusjuures Theo küll armastab vett ja muud ei teeks, kui sulistaks koduses vannitoas, aga hirmasti kardab merd. Mida suve lõpupoole, seda enam ta pahandas, kui me jälle uue mere äärde jõudsime ja vette hüppasime. Teda meil ära meelitada ei õnnestunud.    

Theo on oma loomuselt hirmus korraarmastaja - ta lemmik(mängu)asjadeks on kühvel ja hari, päeva tipphetkeks tolmuimeja väljavõtmine. Kõik puhastusvahendid ja -lapid oleme pidanud lõpuks kõrgele tõstma, Mia näiteks ei näidanud mitte ühegi puhastusvahendi vastu mitte mingisugust huvi. Seda siiamaani. Söömise ajal on poisil salvrätik alati ligi, millega siis oma nägu pärast iga ampsu patsutada. Ärge palun ütelge, et ta kasvab sellest välja, meil on mr. Properit oma majapidamisse väga vaja.

No ja traditsioonilised mina ja Theo mere ääres. Küll hoopis teises rannas, Bulgaaria ainukeses veel asustamata liivarannas. Põhjuseks 10 kilomeetrit ameerika mägesid enne, kui randa jõuab. Aga surve on suur!

Loojang sisemaal

Minu ujumishooaeg sai eile õhtul avatud Järlepa järves (on siuke Raplamaal, ei olnud kuni eilseni kuulnud). Mia alustas oluliselt varem ja Theodori jalakesed saab ehk täna kastetud. Ja minu blogi tähelepanelikule lugejale teadmiseks, et vee peal ma kahjuks lamada enam ei oska:( Seega oli siis tegemist ajutise kingitusega või koguni kompensatsiooniga kerekama kere puhul:)

Unest ja ujumisest

Kui eelmise teemaga sujuvalt jätkata, siis olgu öeldud, et sellal kui Theo sündis, magas Mia haigla akende alla pargitud autos õiglast und, mida ei seganud isegi allalastud aknast sisse sadanud vihm. Kui ta mõni tund hiljem üles palatisse jõudis, hoidis ta häbelikult ukse ligi ja küsis vaikse häälega, et ega ei olnud siiski mingit võimalust, et see beebi, kes meile sündis, on ikkagi tüdruk... Mina muidugi, et tule ja vaata ometi, kui armas poiss siin on ja sellest hetkest saidki neist suured sõbrad.

Tunne on vastastikune: Mia kohe viitsib Theodoriga mängida ja teda kantseldada (kuigi Theo viiendal elupäeval lõi Mia käed puusa ja küsis, et millal see lutsutamine siin ära lõpeb? ja vahetevahel ta ohkab raskelt, et küll on ikka palju beebiga tegemist, et tollest inimene saaks). Ning Theodoril on ärgates kohe esimene kontrollkäik (st kontrollroomamine) Mia tuppa. Kusjuures parim viis Miat hommikul üles saada, on Theo talle kaissu panna. Poisiga ei pahanda ta isegi siis, kui see ta juukseid kisub, teistega on preili hommikuti ikka väga tõre!

Nii ongi meil terve seeria hommikuäratuse pilte, siinne on neist esimene, Theodor on pildil nelja päevane. 

Ütleme, et alguses polnud see äratusefekt kuigi tugev, sest esimesed kolm kuud magas Theo  täielikult maha, mõnikord koguni kuni 20-22 tundi ööpäevas. Järgmised kolm kuud võttis natuke tagasi, aga oli siiski päevi, kus ta oli valmis kogu eluväsimust enam-vähem 24 tundi järjest välja magama. Kusjuures selle suure magamise juures hakkas ta tegema kõiki kontrolltegevusi, keerama-pöörama, haarama, roomama, käputama, istuma ja nüüd juba ka püsti tõusma täpselt õigel ajal. Ma arvan, et nüüd, kui ta on kaheksakuuseks saanud, magab ta vast enam-vähem nii nagu kõik temaealised head magajad, st ilusti kogu pika öö küll mõningate söögipausidega, mis kedagi ei ärata, ning kaks korda päevas. Minu ema tundus väga muretsevat seepärast, et kui laps niipalju magab, siis millal ta areneb..., aga minule oli vaja just magavat ja alati rõõmsatujulist last, sest mul olid kogunenud suured töövõlad ja nii ehk nii lapsehoolduspuhkust ainult kaks kuud. Ning pealegi oli ju suvi, ning suveprogrammis ei saanud ju ometi järeleandmisi teha.

Sel suvel sai tõeliselt palju ujuda, ja see toobki mind väikse müsteeriumi juurde, mida ma nimetan Universumi Kingituseks (Theodori sünni puhul). Nimelt olen ma alati hea ujuja olnud, aga vee peal seista ilma, et peaks näpuotsagi liigutama, pole ma osanud. Kui me nooremad olime, demonstreeris oma vee peal lamamise oskust alati üks meie onudest ja sealt on mul jäänud komme vahetevahel proovida, et ega ma kogemata seda oskama ei ole hakanud. Ja nüüd voila! - korraga oskasingi. Kusjuures ma mäletan, et ujuvuse tagab mingi kombinatsioon keha tihedusest ja vee tihedusest ja see ei ole õpitav. Ning seda mäletan ka, et ülekaalulistel on parem ujuvus (onu ei olnud ülekaaluline!). See mind kusjuures proovima panigi, et kas arvestatav hulk lisakilosid võiks äkki mind paremini vee peal hoida... no ja hoidis, aga müsteeriumiks jääb minu jaoks ikkagi see, et juba suve jooksul kadus hulk kilosid, kuid ujuvus ära ei kadunud, ning samuti säilis vee peal lebamise oskus igas veekogus, kus ma seda proovisin, ehkki tihedused on ju alati erinevad. Igaljuhul - basseinis pole ma vahepeal proovimas käinud, ootan uut ujumishooaega suure huviga ja olen sellise suurepärase kingituse ees, mida niisama lihtsalt juba välja ei mõtle, ülimalt tänulik:)

Klassika: loojang Kärdla rannas

Suvi liigub oma lõpu poole siis, kui pole enam tohutut vajadust iga üksik päikeseloojang ära vaadata ja üles pildistada. Viimased kaks nädalat polegi ma vist ühtegi loojangut näinud, aga sinnamaani, kui see valu kestab, tuleb kõik õhtud niimoodi ära planeerida, et loojangut on võimalik näha, kui mitte täna, siis kindlasti homme ja parema puudumisel kõlbab ka Radissoni Sky Bar. Õnneks on ka Mia päikeseloojangutest niisama huvitatud kui mina, ja kui me õhtul autosse hüppame, siis ta ikka küsib, et kas me lähme loojangut vaatama ja kui ta on autos juhtumisi magama jäänud, siis on ta järgmisel hommikul üpris pahane, et ma teda mere äärde jõudes üles ei ole ajanud.

Ainult üks asi on loojangu vaatamisest etem, see on päikeseloojangul ujumine (avamere poole)  ja peab ütlema, et Mia ei jää siin minust alla:)

 Ja ujumisega võrreldav on päikeseloojangul läbi mere matkamine. Sellest järgmine kord.

Seal ja siis jälle siin. Ning vastupidi

Eile õhtul istusin ma alles ühe oma noore albaania kolleegi Shqipe ning Kosovo ombudsmaniga Pristhinas, Siriuse katuseterrassil (a’la Radissoni skybar, aga vaade on muidugi kohane Prishtinale), meid ümbritses tume lõunamaa taevas, kus sähvisid pärast nädal aega kestnud +34 välgud, ning rääkisime (minu õhutusel) sellest, mida võib lugeda igast lähiajaloo käsitlusest Balkani sõja kohta ja enne seda, aga mis nende inimeste elus on juhtunud päriselt – varahommikused sissetungimised Shqipe koju, kust sai tabada pidžaamas professori (Shqipe isa) ja tema raamatud ning teadustööd ära viia. Haridustee albaaniakeelses koolisüsteemis, mida organiseeriti 90ndatel kodudes, ja mille eest maksis albaanlaste kogukond, kuna riigi, st Serbia teenustele ja süsteemile puudus alates Miloševići võimule tulekust juurdepääs.

NATO purukspommitatud kodu, sest see asus otse keskpostkontori vastas, mis oli üks väheseid objekte, mida NATO Prishtinas pommitas. Serbia maamiinidest palistatud no man land Serbia ja Albaania vahel, mis tuli ületada, et Albaaniasse sõjapakku pääseda. Nemad õhku ei lennanud, aga nad nägid koeri ja kasse õhku lendamas. Põgenikelaager Albaania piiri ääres, kus kaks nädalat magati mudas ja kuhu Red Cross viskas süüa lennukitest…. nagu filmis… ma kujutan ette. Igaöised tapatalgud ja vägistamised mingis Kosovo külas, kus ombudsman oma kahe väikse lapsega redutas, hommikul loeti surnuid. Kvoodialusel Ameerikasse, EL väljarändamine ning kahe kuu pärast, st nii kiiresti kui võimalik, naasemine, sest Kosovo oli viimaks vaba!     

Minu õhutusel seepärast, et ega tegelikult mitte keegi – ja ma olen töötanud Balkanil nüüdseks 10 aastat – ei räägi ilma küsimata sellest, mis on olnud. Võib-olla on see ainus võimalus edaspidiseks kooseksisteerimiseks. Ma mäletan 10 aasta taguseid pingeid, oluline oli välja mõelda, kes kelle kõrval koosolekul istub ning samuti anda kõigile võrdselt kõneaega. Praegu – Suur-Jugoslaavia aeg ühendab, vahepealne vaikitakse maha. Serblased muidugi aeg-ajal viskavad mõne killu Montenegro iseseisvuse, mis nende arvates ikka suuresti Serbiast ära ripub, ja väiksuse suunas. Aga ma tean ka ilmselt liiga vähe, et üldistada. Igal juhul on Kosovo albaanlased kui võitjad pidanud rahvusvahelisel survel näitama üles tolerantsi ja mõistmist ning mineviku kannatustest rääkimine ei käi hea tooni juurde. Nüüdseks on Kosovos serblastele kinnitatud kvoodid, näiteks parlamendis peab olema 120 saadikust 14 serblased, isegi kui nad pole lävendit ületanud. Nii igas ametis, isegi kui nad albaania keelt ei oska. Igaljuhul läks meil eestlastel ses osas 90ndatel ikka pareminiJ

Aga tänaseks asendus Lõuna kuumus Põhja lämbusega ning me avasime rannahooaja, käies ühel päeval kolm korda rannas, korra Meriväljal ja kaks korda Kakumäel (teine kord päikeseloojangul muidugi). Ehkki meresooja näitas ainul +13, hullas Mia vähemasti kaks tundi Kakumäe madalas rannavees, mis oli kindla peale soojem kui kolmteist kraadi.

Kui ma nüüd paari tunni pärast suudan üles tõusta ja ühe Skype-koosoleku pidada nendega, kellel ei ole parasjagu varahommik ning järgmisel nädalal ühes lähiriigis edukalt tööga maha saan, võiks varsti puhkama hakata!

Detsembrikilde

Eile sai Mia sukeldumise selgeks. Senimaani oli ta hüpanud basseini jalad ees, nüüd näitasin talle paar korda ette, kuidas sukelduda - käed ja pea ees vee alla liuelda, mitte kõhu peale hüpata jne - ja juba ta sukelduski. (Kusjuures see minu näitamine oli rohkem selline kuivtrenn, ma ei saa ju lastebasseini pea ees viskuda). Räägin basseinis mingi regular'iga juttu ning mis ma näen. Laps hüppab kõik see aeg mullivanni äärelt (mis on ikka üsna kõrge) basseini. No nagu saarmaposs. Ilusti pea ees ja ikka kohe basseinipõhjani välja liugleb. Ja väga ilusti tuleb välja ka. Seda olen ma talle enne rääkinud, et kui vesi tuleb üle pea, peab end tugevasti põhjast jalgadega üles tõukama.

Tore näha, kui lapsel veega nii hea suhe on. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Ungaris - suurte ujujate maal - organiseeritakse juba nelja-aastastele ujumiskursusi, koolipoiste seas on populaarne veepall. Mia neljane sõbranna Lucika ujus äsja neljaseks saanuna juba väga ilusti. Et korralik ujumisoskus on olnud meie kodus üks põhiprioriteete, siis me töötame selles suunas edasi:)

____

Aga mitte pooltki nii andekas on Mia jõululuuletuse päheõppimises. Valisin Eesti lasteluule kuldraamatust kõige lühema luuletuse - neljarealise, mis kõlab nii

Olen alles pisikene,
lühike on minu lookene.
Kallis jõuluvana, tere,
palun anna piparkooke!

Mis siis omakorda Mia esituses kõlab nii -

olen alles pisike
lühike on minu lohuke
kallis jõulutere, tere
anna piparkooke

Ma muidugi pugisen siis seda kirjutades naerda, sest ta etlemine on tõeline mudilasklassika! Algab kole venitades ja iga sõna järele mõeldes ja mida "piparkoogile" lähemale, seda entusiastlikumaks muutub. Sõnast "looke" ilmselt aru ei saa, kuna vaidleb vahepeal vastu, et jõuluvana ju ei ole lühike, vaid suur ja pikk.

Nojah, mõnedel teist õnnestub seda veel kuulda.

Jõululauluks valisime "Jänkule ma jõulud teen", aga seegi vajab veel harjutamist!*** Aint hundi osa on hästi meelde jäänud.

___

Pärast seda, kui me oleme põhjalikult tudeerinud "Sööbikut ja pisikut" käib hambapesu Mia eestvõttel nii: alumisi hambaid harjates käime külas sööbikul, ülenimisi harjates pisikul. Siis tuleb oravahammaste kord (esihambad) ja siis hundi keel!

____

Rääkisin Miale, keda me sellisel erakordsel üritusel nagu Eesti Saatkonna korraldatud kohalike eesti laste jõulupidu näeme: Oliveri - ahah, Laurat - ahah, Hanna-Liisat - ahah, kaksikud. Oli Mia kommentaar Hanna-Liisa nimele.

Suvi, hullutav suvi

Mis siin pikalt kirjutada - kõik on teada - tappev ent siiski oi-kui-mõnus kuumus. Metsmaasikad ja mustikad kärssavad. Järvedes on kolmkümmend ja meres kakskümmend viis kraadi sooja. Ikka veel pikad päevad ning napid ööd. Enam-vähem kõik on veel tegemata - päikesetõus rabas, telkimine Hiiumaal, promeneerimine Haapsalus, sissepõige Lõuna-Eestisse, pärast korduvaid katseid lõpuks ometi mööda põhjarannikut Narva-Jõesuuni välja jõuda...

Esialgu mööduvad päevad traektooril Tapa lasteraamatukogu, kus Mia vaatab raamatuid ja mina teen tööd, siis Palmse või Sagadi või Viitna järvede või Rakvere kaudu kas Võsule või Käsmu, rohkem ikka Käsmu, kus veest oleme välja tulnud siis, kui vee- ja välistemperatuur on ühtlustunud. Ehkki viimastel päevadel pole seda enam juhtunud.

Jumalik juuli! 

Üks väga oluline inimene Mia elus - taadu - pole vist siia blogisse visuaalselt veel sattunudki. Mis on seda kummalisem, et tegemist on erakordselt fotogeenilise inimesega:) Muide, nimed taadu ja mummi on minu ema viljaka mõttetöö tulemus ja mul on küll naljakas oma iginoort isa taaduks kutsuda, aga käibele ta läks... Taadu, hmhm, on Miast 70 aastat vanem.

Merineitsi.

Teel Kuradisaarele.

Fotoraamatutes räägitakse, et pilvitu taevas on ilmetu ja siis pildistada ei tasu. Ent kui ikka päevi pole pilvi olnud, vajab seegi dokumenteerimist.

  

Päikeseloojang Doonaul

Nagu ikka olen ma olnud pisut ülekohtune, kui ütlen, et  Ungaris loojub päike esimese künka taha, ning nautida pole midagi. Tegelikkuses jääb meist kõigest 18 kilomeetri kaugusele Visegrad, Slovakkia-Ungari piirilinn, mille Doonau poolitab, ning Visegradi mäelt näeb (selge ilmaga) hunnitut päikeseloojangut.

Nii et korra on mul õnnestunud sel kevadel siiski päikest loojumas näha. Eelmisel nädalal, valgusemäng jäi kella veerand ja kolmveerand üheksa vahele. Nii see on. (Raske ohe mõelge ise juurde.) Hakkasin praegu pilte valides mõtlema, et kuidas siis need vastaskalda slovakid seda päikeseloojangut näevad...?

Ma kardan, et see jääb nüüd välja uurimata, sest ajast peale, kui mulle sai selgeks, millal ma tahan puhkusele tulla, on olnud KOHUTAVALT kiire. Üks nädal ongi veel jäänud: täna on Mia lasteaia lõpupidu, siis tuleb Pariis, niipidi, et esmalt pleasure, siis business, ja siis kaks viimast tihket päeva kontoris, kus paneme kokku lõpuraportit projektile, mis meid on viimased neli aastat toitnud ja katnud. Järgmisel nädalavahetusel tahaks Eesti poole sõitma hakata. 

Eile tuli suursaadikult kutse jaanipäisele aiapeole. Muusikat teevad Saatpalu ja Rebane, aga ma ei jää ju Saatpalu kontserdi pärast siia... Muidugi lisaks on veel RECi 20. aastapäev pidustused, aga ei. Naljakas on see, et esmaspäeval on tavapärane ühispildistamine, ning nagu eelmisel seitsmel aastal, olen ma ka nüüd missioonil. Mul pole õnnestunud kaheksa aasta jooksul mitte kordagi ühispildile jääda, nagu mind poleks siin üldse olemaski!

Aga selget ilma ei too ma ka niisama jutu sisse - ilm on siin olnud tavapäratult jahe ning vihmane. Paar nädalat pigem nii, et esimene pool päeva on väga palav ja lämbe (kui me hommikusöögi ajal ukse lahti teeme, näitab kraadiklaas tavaliselt 30C) ja siis järgnevad troopilised tuuleiilid ning vihmavalang. Viimasel nädalal on aga lihtsalt sadanud. Nagu eile ja üleleeile, et kogu päeva sajabki, juhtub Ungaris ikka väga harva. Igaljuhul on Doonau kaldad juba liivakottidega kindlustatud. 

Samas tikrimüüja jutt paar päeva tagasi turul, et kehv suvi, tikrid ei saa valmis, on ikka väike liialdus. Esiteks pole suvi veel alanudki, ja teiseks keegi ei ootagi, et mais tikrid valmiksid. Pigem nagu ootaks, et maasikahind kukuks. 

Minu teooria on, et tegelikult ei olegi Ungaris halba ilma - on hea ilm ja termobasseinide ilm. Pole suuremat mõnu, kui halva ilmaga soojas vees liguneda. Meie Visegradi päikeseloojangu-sõit oli ses suhtes tulemuslik, et me avastasime oma külje alt (vast 6-7 km meilt) termobasseinide (väli)kompleksi. Seda sooja ravivat vett purskab Ungaris ikka igalt poolt välja, ning see konkreetne ongi selline kohaliku kogukonna bassein, turiste sealt ilmselt ei leia. Aga kõik on olemas, erinevate temperatuuridega soojaveebasseinid, pikk ujumisbassein, massaazibasseinid,  lastebassein liumägede jm atraktsioonidega. Võrkpalliväljak, saunad jne jne. Väga-väga mõnus koht ja kohalikele, kes me ka oleme, väga mõnusa hinnaga. Kui esimest korda läksime, oli lastebassein Mia lasteaiakaaslaseid täis. Ungaril on võlusid, ei saa salata, aga kodumaa kutsub!

Sukeldumine ja peapesu

Mia on oma kolmandast elukuust saati veeloom olnud, kusjuures veel selline parajalt külmaveeloom. Tormab vette seal, kus endal kananahk peale tuleb, ning meie suures vannis, mis tänu sooja ja külma vee kontrollimatule vaheldumisele jõuab enne jahedaks minna, kui päris täis saab, supleb tema mõnuga.

Eile õhtul basseinis käies (mitte seal välibasseinis, millest eelmises postituses juttu, ehkki me oleme muidu temaga küll ka südatalvel Lõuna-Eestis tünnis istunud, tutimüts peas) nägi ta umbes kaheksa aastast poissi basseini äärelt vette astumas... no ja ülejäänud õhtu astus siis tema ka. Nii et ma pidin teda ühtevalu basseini põhjast üles korjama... siis ujusime veel oma viis-kuus basseinipikkust, siis istusime mullivannis ja lamasime madalas vees kivilavatsitel, siis istusime saunas lae all ja võtsime leili ning siis hakkasime pead pesema - milline kisa! Kõik suplejad, kes olid enne naerulnäoga pealt vaadanud, kuidas väike põnn vett naudib, tegid imestunud näo. Esmamulje sellest kisavast lapsest igaljuhul oleks, et ta ei kannata veetilkagi, eriti kui see mööda nägu alla voolab. Kusjuures viimasel ajal käib ka muude kehaosade pesemine protesti saatel. Eh, võib-olla tuleneb see sellest, et ta saab aru, et seks korraks on veeprotseduuridega ühel pool...?


Pilt on tehtud täpselt aasta tagasi.

Veemõnu keset talve

Muidugi pole Ungaris külma ning lumega paremat tegevust, kui Széchenyi fürdős ligunemas käia. Minu Ungari numero uno atraktsioonist olen ma ennegi kirjutanud , ent kunagi pole seal etem kui talvel, kõige mõnusam veel lumesajuga.

Paks piimjas udu, mille seest inimesed aeg-ajalt välja ujuvad, kuuma ja külma mõnus vaheldumine. Ja muidugi kohutavalt üle ääre ajav jäämasin (mul hakkas praegu ka suu vett jooksma). Oeh, pärast veeprotseduure on - ma julgen seda oma vanust arvestades juba öelda - 10 aastat noorem tunne.