Hotelliaknast välja vaadates

Kunagi olen sellest juba kirjutanud, et umbes aastal 2005 Pristinas oma hotelliaknast välja vaadates tekkis mul mõte, et võinuks (just et "võinuks", mitte et "võiks") oma hotellivaated üles pildistada ja sellest RECi konverentsisaalis näituse teha, saaks hea sissevaate piirkonna elusse-olusse. Sest alati jääb ju silmapiirile miski, millest saaks terve loo jutustada.

"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.

Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu 
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.

Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).

Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud. 

Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange! 

Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?

Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!

No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku  mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust! 

Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski. 

Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks. 

Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.