Reede, 31. august 2012

Klassika: loojang Kärdla rannas


Suvi liigub oma lõpu poole siis, kui pole enam tohutut vajadust iga üksik päikeseloojang ära vaadata ja üles pildistada. Viimased kaks nädalat polegi ma vist ühtegi loojangut näinud, aga sinnamaani, kui see valu kestab, tuleb kõik õhtud niimoodi ära planeerida, et loojangut on võimalik näha, kui mitte täna, siis kindlasti homme ja parema puudumisel kõlbab ka Radissoni Sky Bar. Õnneks on ka Mia päikeseloojangutest niisama huvitatud kui mina, ja kui me õhtul autosse hüppame, siis ta ikka küsib, et kas me lähme loojangut vaatama ja kui ta on autos juhtumisi magama jäänud, siis on ta järgmisel hommikul üpris pahane, et ma teda mere äärde jõudes üles ei ole ajanud.

Ainult üks asi on loojangu vaatamisest etem, see on päikeseloojangul ujumine (avamere poole)  ja peab ütlema, et Mia ei jää siin minust alla:)




 Ja ujumisega võrreldav on päikeseloojangul läbi mere matkamine. Sellest järgmine kord.

Teisipäev, 28. august 2012

Kohvilähkrite päeval Baabade juures

Mitu aastat tagasi ühel laupäevahommikul praamiga Hiiumaale sõites selgus teel olles, et Kärdlas peetakse kohvikutepäeva. Sellest päevast - kus me täiesti programmiväliselt kõik 15 kohvikut läbi jalutasime, igal pool sõime ning minu jaoks täiesti tundmatutele Kärdla tänavatele sattusime - on mul suus veel mitme koogi ja piruka maitse. Ning kõige otsa ma ei mäleta kas see oli kruubi- või tatrapuder, aga igaljuhul soolane suutäis otse tule peal olevast katlast. Sel ajal oli kohvikutepäev, võib-olla viimast korda, hästi hoitud saladus, mille kandvaks ideeks olid koduköögi maitsed.

Nüüdseks on päeva vallutanud toidublogijate hordid, fair trade'i kohvioad, etteregistreerimisega õhtusöögid, mõnes aias võetakse tellimusi juba pliiatsi ja paberiga, ent siiski-siiski oli ka kohti ja hetki, kuhu oli ülitore jõuda ja peatuma jääda. Kõigele lisaks muidugi pikad avastusrohked jalutuskäigud Kärdla aedlinna ühest servast teise. Ma ikkagi soovitan, eriti, kui te end ümbritsevast melust segada ei lase või teile see just nimelt meeldibki.

Selle postitusega tahan ma kiita baabasid, kes olid end sisse seadnud vanas muusikakoolis, kus tehakse parasjagu remont ja kus uksel tunglemist nähes tundus, et sinna pole küll mõtet  trügima minna, aga kus sisse mahtudes oli ruumi küllaga ja kus sealsed valgusolud võimaldasid mind saada võib-olla oma elu parima pildi - vaikelu Napoleoni koogiga;) Samas kohas on pildistanud Annika Metsla noori hiidlasi üles ja nendest on meeleolukas näitus Kalana paadikuuris (kuhu ma viin teid järgmine kord).

Et tegemist on Kohaga, ehkki isegi mitte mainitud 15 kohviku reklaamvoldikus, näitas kõigile tuntud suve- ja pärishiidlastest kohvilähkrite suur kontsentratsioon kohvitoas;)






Baaba kukeseenepirukaga. Meile jäi mõistatuseks kas tapeet on valitud kleidi või kleit tapeedi järgi:)

 Johan ja Johanna (kelle emad on olnud pinginaabrid).

See õhupall päästis päeva, ma ütleks. Hommikul jagati linna peal SEB rohelisi õhupalle, millest Mia ilma jäi ja ega niikaua rahu ei saanud, kui meil õnnestus trehvata IRLi noortekogu poisse, kes meelsasti pärast seda, kui kooli hindamissüsteemi üle arutatud oli, õhupalli ja käevõru meile loovutasid. Olen neile väga tänulik, aga järgmiste valimisteni mul see kahjuks meeles ei püsi;)

Selle valgusega võinuks palju imesid korda saata, kui olnuks tehnikat ja oskusi!!!!!!!!   

Esmaspäev, 27. august 2012

Elu nagu hernes


Mia sai paljajalu Kalasadama kandis joostes varba veriseks - keegi ei tohi sinna suunaski vaadata, kus Mia end ära on löönud või vere välja saanud - ja seal ta siis omaette koogutas: "Ma ei saagi enam elada, ma suren nüüd välja..." Te aimate sellest repliigist juba liigset Jääaja vaatamist, eks ole! Aga mulle oli see väikseks äratuskellaks - kui ma kohe siia sissekanded tublisti tegema ei hakka, siis sureb see meedium ka välja.

Mia palub ühtevalu, et räägi kristidest (ta hakkas mu õde Kristit mitmuses kutsuma siis, kui too kaksikuid - Metet ja Looret - ootas). Niisiis on meil ajaloorubriik "Lugusid kristidest", mis sisaldab kõiksugu vanu jutte, enamjaolt minu ja Kristi lapsepõlvest ja oleks ometi keegi päevaraamatut vähe kauem kui aasta aega pidanud, oleks ka jutte rohkem rääkida. Nüüd ma pean end juba kordama ja kord kui ma taadu ja mummi lapsepõlvest üritasin jutustada, pajatas Mia hiljem oma versiooni loost, mille peategelaseks olid eestlane, sakslane ja venelane ning mis poliitilise korrektsusega just eriti ei hiilanud.

Igaljuhul, loo moraal on selles, et ma kirjutan Miale, kes tulevikus võiks mõne lapsepõlveseiga, -aistingu, -koha või -lõhna siinsete lugude abil üles leida, aga ühtlasi vabandan kõigi teie ees pika pausi pärast ning kutsun edasi lugema!

Mul on väga selekteeriv mälu - suvi on olnud imeilus, soe ja päikseline ning mõnest eredamast hetkest sooviksin ma väga pajatada, aga enne veel räägiks peategelasest, kes on vahepeal nelja ja pooleseks saanud ja elab täpselt sellist neljapoolese elu nagu kirjutab Anna Wahlgren oma "Kooskasvamises", mida ma tsiteerisin ka siis, kui Mia kolme ja pooleseks sai. Küll on kerge, kui kõik käib raamatu järgi:)

"Neljane laps on tõeline seikleja, kartmatu, uudishimulik ja erk. Tal ei ole vaja ennast tõestada, et just tema on parim, suurim ja ilusaim. Ta lihtsalt on seda. Ta võib endale lubada lasta teistel ennast tõestada." 

"Ta on küps teistega suhtlemiseks... ta on esmakordselt oma noore elu jooksul võimeline pidama midagi vestluse laadis... uues keskonnas on teda lausa rõõm tegustemas näha... sõpru valib ta asjatundlikult... ta on võimeline alternatiivolukordi ette kujutama, ta oskab erinevaid lahendusi kaalutleda, käsitleda ja otsustada... lühidalt öeldes on neljane laps tark laps." 

Ju ei ole midagi väga valesti läinud, sest ma noogutan autoriga kaasa:) Mõnikord on meie nelja ja poolene kõhedusttegevalt täiskasvanulik, taiplik ja arusaaja, teiseltpoolt muidugi ka hästi naljakas ja krutskeid täis.

Miale on terviklik perepilt - ikka ema, isa ja laps(ed) - hästi oluline. Kui ta näeb kuskil last üksi mängimas, küsib ta kohe, et kus lapse ema on ja kui siis näiteks mõni vanem naisterahvas mööda jalutab, langeb Mial kivi südamelt, et näe, ikka vanaemaga on... Isegi "Sööbiku ja pisiku" raamatu lõpus on Mial hea meel, et Sööbik-Pisik saavad nüüd ome emme-issi juurde tagasi purjetada, ega pea enam Jussi suus ise endale maja ehitama. Muide, tema on ka see, kes küsib, millal me Plameniga abielluda kavatseme;)

Pissi-kaka huvi, mis Wahlgreni järgi ka neljasele iseloomulik, hakkab vist üle minema, igaljuhul oli mõni aeg tagasi selline jutuajamine: "Emme, on ju nii, et kui inimesel aju ei ole, siis on ainult pissi ja kaka ja poti jutud." Olen seisukohaga nõus:)

Laskem Mia isal ka sõna sekka öelda: "Mia is always on the bright side of life (likes to play, make jokes and climb around) unless she is in her other "self" - moody, demanding attention, crying for music listening rights. She is not obsessed with dolls, she is devoted to literature. I only could imagine what a reader she will be when she learns reading. And she is an athlete, outgrown her age. A loving child - always help to her parents, to console them. A good friend. A real, strong member of the family."


Olgu kommentaariks öeldud, et  koht, kus me oleme oma vanemlikud õigused küll täiesti ära andnud, on autoraadio muusikavalik. Ainus, kus me kompromissi leiame, on folk - Vägilased, Mari Kalkun, Paabel, need lähevad Miale ka peale. Aga millala saan ma tagasi näiteks oma elektroonilise jazzi...? 

Mis lugemisse puutub, siis Mia tunneb enamiku tähti ning kirjutab oma nime, aga sellega esialgu kirjatarkus ka piirdub.

"demanding attention" on aga asi, mille puhul ei taha ma Plameniga nõustuda - minu arvates saab Mia erakordselt hästi omaenda meelelahutamisega hakkama, isegi tundide viisi (Wahlgreni järgi teeb neljane meelsasti umbes kolmetunniseid retki oma "kodukarja" juurest ära), aga ilmselt sokutan ma tähelepanu nõudva lapse lihtsalt Plameni kaela...  


Nelja-aastase lapse parooliks olevat seiklus, meie seiklesime kahekesi Mia nelja ja pooleseks saamist tähistades Käsmu rannalt läbi madala vee Kuradisaarele (te näete pilte järgmine kord). Siinsed pildid on tehtud aga Kärdla rannas, kust ma ka päikeseloojangupilte kavatsen näidata. Kurb on mõelda, et mina olen kuskil mujal, aga Kärdla rannas loojub päike...