Kohvilähkrite päeval Baabade juures

Mitu aastat tagasi ühel laupäevahommikul praamiga Hiiumaale sõites selgus teel olles, et Kärdlas peetakse kohvikutepäeva. Sellest päevast - kus me täiesti programmiväliselt kõik 15 kohvikut läbi jalutasime, igal pool sõime ning minu jaoks täiesti tundmatutele Kärdla tänavatele sattusime - on mul suus veel mitme koogi ja piruka maitse. Ning kõige otsa ma ei mäleta kas see oli kruubi- või tatrapuder, aga igaljuhul soolane suutäis otse tule peal olevast katlast. Sel ajal oli kohvikutepäev, võib-olla viimast korda, hästi hoitud saladus, mille kandvaks ideeks olid koduköögi maitsed.

Nüüdseks on päeva vallutanud toidublogijate hordid, fair trade'i kohvioad, etteregistreerimisega õhtusöögid, mõnes aias võetakse tellimusi juba pliiatsi ja paberiga, ent siiski-siiski oli ka kohti ja hetki, kuhu oli ülitore jõuda ja peatuma jääda. Kõigele lisaks muidugi pikad avastusrohked jalutuskäigud Kärdla aedlinna ühest servast teise. Ma ikkagi soovitan, eriti, kui te end ümbritsevast melust segada ei lase või teile see just nimelt meeldibki.

Selle postitusega tahan ma kiita baabasid, kes olid end sisse seadnud vanas muusikakoolis, kus tehakse parasjagu remont ja kus uksel tunglemist nähes tundus, et sinna pole küll mõtet  trügima minna, aga kus sisse mahtudes oli ruumi küllaga ja kus sealsed valgusolud võimaldasid mind saada võib-olla oma elu parima pildi - vaikelu Napoleoni koogiga;) Samas kohas on pildistanud Annika Metsla noori hiidlasi üles ja nendest on meeleolukas näitus Kalana paadikuuris (kuhu ma viin teid järgmine kord).

Et tegemist on Kohaga, ehkki isegi mitte mainitud 15 kohviku reklaamvoldikus, näitas kõigile tuntud suve- ja pärishiidlastest kohvilähkrite suur kontsentratsioon kohvitoas;)

Baaba kukeseenepirukaga. Meile jäi mõistatuseks kas tapeet on valitud kleidi või kleit tapeedi järgi:)

 Johan ja Johanna (kelle emad on olnud pinginaabrid).

See õhupall päästis päeva, ma ütleks. Hommikul jagati linna peal SEB rohelisi õhupalle, millest Mia ilma jäi ja ega niikaua rahu ei saanud, kui meil õnnestus trehvata IRLi noortekogu poisse, kes meelsasti pärast seda, kui kooli hindamissüsteemi üle arutatud oli, õhupalli ja käevõru meile loovutasid. Olen neile väga tänulik, aga järgmiste valimisteni mul see kahjuks meeles ei püsi;)

Selle valgusega võinuks palju imesid korda saata, kui olnuks tehnikat ja oskusi!!!!!!!!