Kolmapäev, 15. juuni 2016

Maailma lael

Minu viimase Jazzkaare suur leid: Lambert (mitte küll Adam, sinna kontserdile oleks ka läinud... või siis ikkagi mitte, sest kes suudaks Freddie Mercury't ületada) - sobib siia taustaks imehästi. Sest mis siin pikalt rääkida: mäed on lummavad, mida kõrgemale tõused, seda suurem on heameel jätta tsivilisatsioon selja taha, seda suurem on kiusatus alla mitte üldse naastagi - igapäevakohustuste, suhete, kõrgete kontsade, poodide ja kohvikute manu...

Ma olin just mingis hiljutises tutvumismängus, kus pidin valima mägede versus mere vahel, mere valinud, sest esiteks, mere olengi ma valinud, milline piin oli elada Buda mägede vahel... Teiseks vajub päike pooles päevas juba mäe taha, aga loojub merre, kolmandaks, jah, meri on ligipääsetavam. Mägedes ronimiseks on vaja võhma ja vastupidavust ning mul oli ronides siiralt heameel, et ma nii tihti, kui vähegi võimalik, käin oma 14 kilomeetrit rulluisutamas. Muidu ma ei oleks küll 15 aastat noorematega suutnud sammu pidada. Ma hakkasin igalt puhkepausilt ikka kolm minutit varem liikuma, jube kui peaks kellegi sabas sörkima;) Aga vahetevahel mägedesse minna (ja seda võiks ikka tihedamini juhtuda) - see lööb prioriteedid paika!

Varahommikune mets. 

Üks loovusharjutus Karpaatide-koolituselt: mitu ühisnimetajat oskad Eesti ja Karpaatide vahel välja tuua: sama mustikamets, samad kivid, ainult et suuremad, kartul maitseb samamoodi nagu kodus. Sama taevas. 
 








Me kõik olime pärast 14. kilomeetrist matka ja end kivi kivi kaupa üles vinnamist üsna veendunud, et homme me voodist ei tõuse, Oleksandr, meie matkajuht väitis vastu, et tõuseme küll, me isegi ei tunne lihasvalu. Ja tõsi ta oli - ma ei tea, mida ta marsruuti planeerides arvestas, aga ilmselt said siis lihased nii koormust kui ka parajat lõdvestust. No ja paar tundi hiljem istusin juba Ivano-Frankivskis Caffe Latte manu. Milline kontrast ligi kaks kilomeetrit kõrgemal mõeldud mõtetega - tsivilisatsiooni mulle paluks mitte enam! Ainus vabandus on vast see, et istumine Caffee Lattega viib meid paari nädala pärast taas metsikusse loodusesse:)

Esmaspäev, 6. juuni 2016

Läänemaalt Ukrainasse

Sõitsime nädalavahetusel Mia ja Theoga pool Läänemaad läbi, nägime mis me nägime, tegime mis me tegime, aga Theo jaoks jäi suurimaks sündmuseks kukekommi ostmine Haapsalu laadalt. Kaks päeva lutsutas ja kleepis sellega kokku kõike, mida kleepida andis, ja kui ta lutsukomm käes ühele hilisele lõunaunele jäi, likvideerisin ma selle viimaks. Oi sellest tõusis kisa! Kujutage ette, et olete ise kahene ja oma armastatud lutsukommi hoolikalt rusikasse pigistades magama jäänud ning ärgates seda lihtsalt enam ei ole!!!! Ei ole! Kuigi Tallinn juba paistis, käis laps peale, et tuleb Haapsalusse uue lutsukommi järele sõita ja kui ma viimase trumpässana käisin välja, et pood on juba kinni, väitis Theo vastu, et pood ei saa kinni olla, sest poel ei olnud uksi ees! Ei sellel laadalaual tõesti uksi ei olnud ja loogikaga trumpab ta meid kõiki varsti üle.


Need poleks minu lapsed, kui nad ühel viimaks-vabal-hommikul inimtühjas rannas rannakive ei sorteeriks. 



 Ja see poleks mina, kui me kogu päeva ÜHES rannas veedaksime!

¤¤¤
Teel Tallinna tegime toreda peatuse Vihterpalus, kus üks norrakast talumees mune müüs. Läksime maamune ostma (mida saime viimaks ise ka pesast korjata), aga ette näidati kogu majapidamine, sh kahenädalane varss ja vähem kui ööpäevavanune tall, kes ema saba alla hoidis. Theo uuris lammast ja talle ning laiutas siis käsi: "Aga kus siis isa on?"

See on tore, et talle selline kooslus veel meelde tuleb, sest juba väga pikka aega on kodus kas üksnes ema või üksnes isa või on lapsed üldse vanavanemate juures. Ja minu elu ei koosne üldsegi mitte ainult humoorikatest seikadest lastega, vaid peaasjalikult hoopis ühest vägagi suurest riigist, mida ma alguses hoomamatult kolakaks pidasin, aga mille ma (küll teatud traektooridel) päris põhjalikult olen läbi sõitnud, kus ma vähem kui aasta jooksul olen rohkem kui kuu aega veetnud ja mis on mind kätte saanud ja mulle hinge pugenud - see on Ukraina.

See aasta on tähendanud kiirrongikiirusel katsetamist. Selle põhjal, mida ma hiljuti Valgevenes ja Moldovas tegin, uue loomist, enne õigeid valikuid valesi valikuid, rahvusvahelise mentorite seltskonna kokkupanekut ja sealt sündinud sünergiat, proovimist, timmimist, läbimurret, see, mis ma oma peas välja mõtlesin, töötab-ja-läheb-korda-kogemust. Emotsionaalseid kõrghetki, ärkamisi öösel kl 2, nädalate kaupa ärkamist kl 5, Skypekoosolekuid kl 6 (sest ma tean, et Rodica ärkab ka siis, et saaks enne laste tõusmist korralikult mõelda), administeerimist, meeletult administreerimist, aga peaasjalikult inimesi, inimesi, inimesi, uusi sõpru, uusi jutuaineid, uusi maitseid. Tõeliselt inspireerivat koostööd vanade heade kolleegidega nii mitmest riigist. Ja liikumist.

Oi, mulle siiski niiväga meeldib see, et jutuajamine, mis Budapestis katki jääb, läheb mõned nädala hiljem Kiievis samast kohast edasi. Või mõne teise linna juba tuttavaks saanud kohvikus. Mulle meeldib, et selle projekti põhiasjad said kokku lepitud aasta tagasi täiesti juhuslikult Kiideval, Matsalus, ühel väga tuuliselt õhtul, kui Tamara juhtumisi Eestis oli.

Et on inimesi, kellele saab igal ajal helistada ja paluda, et aita mul välja mõelda, kuidas seda paremini teha või teekaaslasi, kellega saab istuda kasvõi pargipingil, ehkki on juba üle südaöö, ning rääkida-rääkida-rääkida. Või et mu uus noor sõber Julia Poltavast, kellega meil on vähemasti 18aastane vanusevahe, kutsub mind värsket õhku hingama ja rabab siis küsimusega, et kas ma olen lugenud Clarissa Pinkola Estési raamatut "Naised, kes jooksevad huntidega" ja kas ma tean, milline arheotüüp ma olen. Muidugi olen ma lugenud. Muidugi ma tean. Ma olen Kontnaine. See küsimus, mis viib mind vähemasti 15 aasta taha, rabab mind siin Poltava mändide all elu kiirrongilt maha, pidurdusjäljed on massiivsed. Ma räägin Kontnaisest. Hiljem kirjutab ta mulle, et tahab samamoodi õppida autot juhtima nagu mina. Wildly. Ja tahab saada sama enesekindlaks kulgejaks nagu mina. Mina, Kontnaine.

Ja siis seda hetkelist salanaudingut, kui sa näed, et see toimib, et osalised on ühel lainel, sest sa oled selle veerema lükanud ning sa teed seda koos õigete inimestega.

Aga projekt ei ole ainult administreerimine ning ponnistused kodanikuühiskonna ülesehitamiseks. See hõlmab oma parimatel hetkedel ka varahommikusi ronimisi maailma laele. Vähemasti juhtus see nii eelmisel nädal Karpaatides. Püsige lainel.