Teisipäev, 28. veebruar 2012

...vahekokkuvõte...

Ma tean, et te peate mind ilgeks valetajaks, kui ma ütlen, et 24. veebruari hommikul tervitas Ungari meid +15 kraadiga. Jah, me jõudsime in corpore vabariigi aastapäevaks tagasi. Saapad nurka, kontsakingad jalga... nautisime kogu nädalavahetuse sulnist kevadilma. Täna kahlasin ma kontsakingadega läbi lume kontorisse, sest saapad jäid, olgu täpsustatud, kontorinurka, ning öösel sadas lumi jälle maha. Aga enne seda oli ilus hommikune hingetõmbehetk - puhtaks küüritud maja (isegi osa aknaid jõudsin ära pesta - kahe viimase kuu jooksul ei pidanud ma nõusid ka enda järel pesema), ema sissesoolatud lõhe ühes kaerajuustukukliga, Pärdi Spiegel im Spiegel ja akna taga tihe lumesadu. Näete, ma tunnen lumest juba puudust! Ausalt öelda tuleb mul juba Riia all, siis kui Vikerraadio levi ära lõpeb, hirmus koduigatsus peale. No ole siis veel maailmakodanik!

Autos veetsime kõvasti aega näpumängu ehk siis matemaatikaga. Laps kohe palus iga natukese aja tagant, et teeme jälle matti. Aga palun väga. Ilmselt tuleb arvutamise, kellatundmise, nädalapäevade jm vajaliku omandamise eest anda au mummile, kes koos Mia ja Kärdiga kodulasteaeda pidas. Koosmängitud ajal õppis Kärt Mia käest uusi sõnu ja pikemaid lauseid ütlema (näed, õnnestub Mialgi kellelegi keeleliseks eeskujuks olla) ning kui Kärt lõunauinakut tegi, olid Mial eratunnid.  

Ees terendav ungari lasteaed ei tundunud Miale üldse tore. Ta ikka tüüris oma jutuga sinna, et, eks ole, emme, ma olen juba suur. Oled jah, kole suureks kasvanud! Siis ma ei pea enam lasteaeda minema! No ikka pidi. Aga kõik lapsed olid tulnud teda esikusse tervitama ning kasvataja õhtusest kiidukõnest tabasin ma, et nad on lõppõnnelikud, et Mia nende juurde tagasi tuli:))) Täna enam lasteaeda mittemineku juttu ei olnud, aga seevastu võttis kohe esimesel lasteaiaõhtul platsi kõhuvalujutt. Ausõna, mul hakkaks endal ka ungari toidust kõht valutama. Ja meil ei ole selle koha pealt mitte mingisugust lahendust pakkuda.

Aga muidu on tore, et Mia on jälle üdini meie päralt ja hoiab meie tuju üleval tantsude-laulude ja näitemängudega. Ta lemmikrepertuaariks on hetkel "Do-re-mi" Helisevast muusikast (sisse lauldud Kukupais, appi, kuidas kaks kuud Kukupaid last muusikaliselt arendas!) ning suhkrutükilaul Mary Poppinsist. Poppinsit käisime vaatamas. Väga meeldis. Veel meeldis väga Nukuteatri "Raspuntsel" (poolenisti varjuteater), mille ainus viga oli tema lühidus. Hiljem Tartus oli ka filmi ühisvaatamine, aga Mia endale filmi tahtma ei hakanudki. Vanemuise Detektiiv Lotte, mis sai võetud ette külmapüha pidamiseks, jättis meid mõlemaid pisut jahedaks. Leiutajateküla Lotte püsib lemmikfilmi staatuses ka pärast Kuukivi saladuse vaatamist.

Täiskasvanute kultuuriprogrammist mainiksin ära, kui hästi haakus No99 Virginia Woolf järgmisel õhtul nähtud Linnateatri Karini ja Indrekuga, ning Märtsiiidlid. Mu sõbrannad juba naeravad, et olen vanas eas filminäitlejasse ära armunud, aga miski selline vaimustuse laadne tunne haarab mind küll, kui Ryan Goslingut ekraanil näen;) Aga film ise on ka a beautiful piece of cinema.

Palju võiks veel pajatada, aga lühidalt olgu tänatud muidugi mummi ja taadu ning kõik sõbrad, kellega sai mõnusalt aega viita, metsas, rabas ja kohvikus käia, kelle laua taga istuda, juttu rääkida. Öömajal olla. Peagi jälle:)


Vihmavarjuseeria on Kristalt, kelle juures üks hämarduv tunnike veeta mulle seekord hirmasti meeldis. Järgmistes sissekannetes näeb ilmselt veel pilte ja lugusid nende juurde.

Pühapäev, 19. veebruar 2012

Päikeseline lõuna Punaste laternatel tänaval

Eelmise nädala, täpsemalt kaheksa päeva sisse mahtus kümme pardale astumist, kõrvetavkülm -20 Moldovas (hoopis teistsugune külm kui Eestis), päikeseline, lumine ja linnulaululine -5 Szentendres, mis meenutas märtsikuud ning kuskil +7 Luksemburgis, mis siis, kui sadas seenevihma, meenutas oktoobrit ning siis, kui päike paistis, aprilli algust.

Siuke tempo tõmbab alati nii rihmaks, et ma vaevu mäletan, mis meil siin Eestis enne oli. Piltidelt võib näha, et muu hulgas oli ka üks selline päikeseline päev Kaberneemes.


Kohe alguseks peab tunnistama, et kui ma suvel nende toidublogide ühehäälsel kiitmisel, mida ma loen, Okosse läksin, olin ma küllalt pettunud. Võib-olla oli asi selles, et hakkas juba hämarduma ning meid pandi kõige pimedamasse nurka istuma. Võib-olla ei vedanud toiduga... no nii tavalised maitsed olid... igaljuhul ei sattunud Oko minu suvisesse söömakohtade toplisti (olgu öeldud, et esikoha pälvis ülekaalukalt Pärnu jahisadam nii oma söökide kui ka melu, interjööri, valguse ja soojuse eest). Aga nüüd talvel - hoopis teine tera!!!

Ega otseselt Oko pärast ei läinudki, aga see oli just külmalaine alguses ning üle paarikümne minuti ei suutnud väljas enam korraga olla. Pealegi käis nii Mial kui ka Plamenil jalg lahest läbi (hiljem vaatasime, et meri alles liigub jää all) ning me ei saanud enne tagasi pöörduda, kui nende sokid OKO tulikuumadel radikatel kuivaks olid saanud.

Siin need pildid on ilusast Eestist!  




Natuke maad veel edasi, ja Mia hakkas läbi jää vajuma, õnneks kohe järgmine samm jälle kandis. Ta ise ei saanud muidugi miskit aru. Need tänapäeva materjalid on ikka võimsad - isegi kui tundub, et püksid on läbimärjad, on märg ainult pükste pealispind. Ja oligi põhjust sisse astuda...






See kompositsioon toodi lauale ühes teega ning poole tunni pärast tuldi vihjama, et osa kompast on söödav. Kivid ja käbid jätsime alles, aga need pruunid osutusid leivapallideks ning too kanarbik... ma ei tea, mis see oli, aga oli tohutult hea...

OKO sigaritest ning söödavast tuhast on ilmelt kõik kuulnud, aga see lapiku kivi peal toodud või oli üliandekas. Ning kalasupp väga maitsev.

Magustoiduga sai mängida.





 Päikeseloojang tabas meid läbi Lahemaa metsade sõites. Pimedaim aastaaeg, ahh?




Kolmapäev, 15. veebruar 2012

Kust titad tulevad?

Küsimus, kust titad tulevad, kuidas nad kõhtu satuvad ja miks meil titasid pole, jõudis kätte enne Mia neljandat sünnipäeva. Päris õhust see ei tulnud, nimelt võib mu ema peagi end kahe tütre emaks ja nelja tütretütre vanaemaks tituleerida, kusjuures kolm kuuluvad mu õele, kelle miniatuursest Kärdikesest, kes veel kahenegi pole, saab kevad-suvel sündivatele kaksikutele vanem õde.

Kuna Mia arvates on ainus vahe poiste ja tüdrukute vahel see, et ühed kannavad pükse ja teised seelikut, siis pole mõtet teda anatoomilise protsessiga segadusse ajada. Ja niikuinii tulevad titad Sündimata Laste Riigist, nagu Miagi, kes seal leidis, et just meile kahele on teda vaja. Ja on ka. Sest vastasel korral poleks meie kahe kooslusel küll mitte mingisugust mõtet. Toivo Tänavsuul oli ühes viimastest Ekspressidest väga hea arvamuslugu, kus ta ütleb "Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on."

Ma hakkan ka üha enam niimoodi arvama. Võib-olla hakkan ma lihtsalt unustama.

Kõige valusam küsimus on muidugi, et miks meil titasid pole. Ma ise tahaks ka seda teada! Ma siis küsin vastu, et kas Mia ei rääkinud kellegagi seal Sündimata Laste Riigis kokku, et temagi meie juurde tuleks. Mia ütleb, et ta rääkis küll, ühe poisi ja ühe tüdrukuga. Mõnikord, kui me lähme Plameniga kahekesi välja, näiteks kinno, küsib Mia, et kas lähme titeasjus ja mõnikord, kui ma endale verd vedeldavat süsti teen, küsib Mia, et kas see aitab tita meie juurde.

Ma väga loodan, et ma enne liiga vanaks ei saa. Ma olen kogu oma elu noor olnud ja korraga olen ma mõne asja jaoks, nagu näiteks sündimata titad, liiga vana. See on väga-väga valus. Pealegi ei saa ma aru, mida ma kõik need ajad, kui pidanuks lapsi tegema, tegin.

Mu õeraasukesele aga palju-palju õnne!

See blogi sai loodud kolm aastat tagasi Mia Johanna esimeseks sünnipäevaks, seega pole siin tüdruku esimest eluaastat kajastanud. Mul on olnud kaua plaanis teha üks piltidega sissekanne esimese aasta kohta, aga mida aeg edasi, seda enam ma leian, et pildid, mis siis tehtud, ei kõlba mitte kuhugi. Eks näis... olgu allolev pilt kunagi ehk sündiva sissekande avapildiks.


 Mia viiepäevasena.

Reede, 10. veebruar 2012

A room with the view

Ükskord mingil hotelliaknal seistes ja vaadet imetledes/selle üle imestades vm iganes, mõtlesin ma kahjutundega, et oleks võinud kõik oma hotelliakende vaated üles pildistada. Saanuks toreda dokumentaalsarja. Siis aga keerasin selja ja nentisin ohates, et nüüd pole ka enam mõtet alustada, sest mitu aastat ülespildistamata hotellivaateid on juba tühja läinud.

Asja paradoks on selles, et tollal oli mul käsil teine-kolmas tööaasta RECis, ning praegu kümnes (fossiil olen). Ning mu ****tärnise akna taga laiutab selline datsadepiirkond, mida näeb/nägi üsna hiljuti Tallinna lennujaama maandumisel. Ning loomulikult ei ole mul fotokat ligi. Ma olen Moldovas, mis on ühes Valgevenega mu peamine sihtkoht järgmisel kolmel aastal. Kui eksootiline!!!

Kunagi teismeas tahtsime sõbranna Maega arbuusihooajaks (tollal veel) Moldaaviasse sõita, aga impeerium hakkas lagunema enne, kui plaan konkreetsemaks sai. Täna lennujaamas tund (!!!) aega hotellist vastusaadetud autot oodates, tõdesin ma, et selle aja jooksul pole Moldovas vist kõige vähematki muutunud. Ikka need tumedad palitud, läki-läkid, tsellofanipaberisse pakitud krüsanteemid. Kulunud välimus. Klientideta taksojuhid lõbustavad end i-phonist (varem ilmselt transistorraadiost) folkmuusikat kuulates. Kogu tee lennujaamast kesklinna on palistatud allakäinud kortermajadega, nõukogude tegelikkus nii nagu ma seda ennekooliealisena 70ndatest mäletan. Mitte keegi ei ole liigutanud siin sellest ajast alates mitte lillegi. Te linnaväravaid ikka teate? Olete te midagi inetumat kunagi näinud? Ühel mu endisel moldova kolleegil, Rodical, on fb-s "Ilusa Moldova" nimeline kaust ning seal on kõik pildid taevasinast ning päikesesärast, põhimõtteliselt ükskõik millise maa kohal. See on kuidagi tähenduslik.

Aga küll ma selle kolme aasta jooksul ka meeldivama üles leian, juhul kui mind Transnistrias (kus me ka õnnetuseks peame muutusi ellu viima) ei vahistata. Äkki jõuan ka mõnda arbuusikasvandusse. Näitan teilegi Moldova ilusamat palet.

Peale Transnistria on muidugi veel Valgevene küsimus: kui ma ühele sugulasele käsilolevat projekti kirjeldasin, siis ütles ta, et tema Lukašenkona paneks mu juba ette vangi ära ja ilmselt saabki sellest paras noateral kõndimine.

***
Mia on ikka veel Eestis, ise üritan pärast siinset Ungari ja Luxembourgi kaudu järgmise nädala lõpuks Eestisse tagasi jõuda, suusatada (mida jäi väheseks) ja siis tuleb tõesti Ungarisse, kus möllab Viktor Orban, permanentsemalt tagasi naasta. Huvitav, kas mul õnnestub veel Doonau peal triivivaid jäätükke näha. Midagi sellist pole mu silm veel enne näinud.

Eesti päiksepaistelistest talvepäevadest (ma tõesti ei saa aru inimestest, kes räägivad, kui pime on talvel), väljasõitudest, rabamatkast ja kultuurielamustest siis, kui pääsen ka piltide ligi.

70% kehasoojusest väljub pea kaudu. Hoidke müts peas.