...vahekokkuvõte...

Ma tean, et te peate mind ilgeks valetajaks, kui ma ütlen, et 24. veebruari hommikul tervitas Ungari meid +15 kraadiga. Jah, me jõudsime in corpore vabariigi aastapäevaks tagasi. Saapad nurka, kontsakingad jalga... nautisime kogu nädalavahetuse sulnist kevadilma. Täna kahlasin ma kontsakingadega läbi lume kontorisse, sest saapad jäid, olgu täpsustatud, kontorinurka, ning öösel sadas lumi jälle maha. Aga enne seda oli ilus hommikune hingetõmbehetk - puhtaks küüritud maja (isegi osa aknaid jõudsin ära pesta - kahe viimase kuu jooksul ei pidanud ma nõusid ka enda järel pesema), ema sissesoolatud lõhe ühes kaerajuustukukliga, Pärdi Spiegel im Spiegel ja akna taga tihe lumesadu. Näete, ma tunnen lumest juba puudust! Ausalt öelda tuleb mul juba Riia all, siis kui Vikerraadio levi ära lõpeb, hirmus koduigatsus peale. No ole siis veel maailmakodanik!

Autos veetsime kõvasti aega näpumängu ehk siis matemaatikaga. Laps kohe palus iga natukese aja tagant, et teeme jälle matti. Aga palun väga. Ilmselt tuleb arvutamise, kellatundmise, nädalapäevade jm vajaliku omandamise eest anda au mummile, kes koos Mia ja Kärdiga kodulasteaeda pidas. Koosmängitud ajal õppis Kärt Mia käest uusi sõnu ja pikemaid lauseid ütlema (näed, õnnestub Mialgi kellelegi keeleliseks eeskujuks olla) ning kui Kärt lõunauinakut tegi, olid Mial eratunnid.  

Ees terendav ungari lasteaed ei tundunud Miale üldse tore. Ta ikka tüüris oma jutuga sinna, et, eks ole, emme, ma olen juba suur. Oled jah, kole suureks kasvanud! Siis ma ei pea enam lasteaeda minema! No ikka pidi. Aga kõik lapsed olid tulnud teda esikusse tervitama ning kasvataja õhtusest kiidukõnest tabasin ma, et nad on lõppõnnelikud, et Mia nende juurde tagasi tuli:))) Täna enam lasteaeda mittemineku juttu ei olnud, aga seevastu võttis kohe esimesel lasteaiaõhtul platsi kõhuvalujutt. Ausõna, mul hakkaks endal ka ungari toidust kõht valutama. Ja meil ei ole selle koha pealt mitte mingisugust lahendust pakkuda.

Aga muidu on tore, et Mia on jälle üdini meie päralt ja hoiab meie tuju üleval tantsude-laulude ja näitemängudega. Ta lemmikrepertuaariks on hetkel "Do-re-mi" Helisevast muusikast (sisse lauldud Kukupais, appi, kuidas kaks kuud Kukupaid last muusikaliselt arendas!) ning suhkrutükilaul Mary Poppinsist. Poppinsit käisime vaatamas. Väga meeldis. Veel meeldis väga Nukuteatri "Raspuntsel" (poolenisti varjuteater), mille ainus viga oli tema lühidus. Hiljem Tartus oli ka filmi ühisvaatamine, aga Mia endale filmi tahtma ei hakanudki. Vanemuise Detektiiv Lotte, mis sai võetud ette külmapüha pidamiseks, jättis meid mõlemaid pisut jahedaks. Leiutajateküla Lotte püsib lemmikfilmi staatuses ka pärast Kuukivi saladuse vaatamist.

Täiskasvanute kultuuriprogrammist mainiksin ära, kui hästi haakus No99 Virginia Woolf järgmisel õhtul nähtud Linnateatri Karini ja Indrekuga, ning Märtsiiidlid. Mu sõbrannad juba naeravad, et olen vanas eas filminäitlejasse ära armunud, aga miski selline vaimustuse laadne tunne haarab mind küll, kui Ryan Goslingut ekraanil näen;) Aga film ise on ka a beautiful piece of cinema.

Palju võiks veel pajatada, aga lühidalt olgu tänatud muidugi mummi ja taadu ning kõik sõbrad, kellega sai mõnusalt aega viita, metsas, rabas ja kohvikus käia, kelle laua taga istuda, juttu rääkida. Öömajal olla. Peagi jälle:)

Vihmavarjuseeria on Kristalt, kelle juures üks hämarduv tunnike veeta mulle seekord hirmasti meeldis. Järgmistes sissekannetes näeb ilmselt veel pilte ja lugusid nende juurde.