laupäev, 10. märts 2012

Fukushima, Doonau ja Moldova värvilised külad

Ma olen tahtnud teile kirjutada olukorrast Jaapanis aasta pärast Fukushima katastroofi, sealsest infosulust ja sellest alguse saanud kodanikuliikumisest. (Kas te kujutate ette, et jaapanlased ei tea pooltki sellest, mida meie ajakirjandusest Fukushima katastroofi ulatusest ning sealsest radioaktiivsest saastatusest teada oleme saanud?) Mul oli paar nädalat tagasi ühe tuumaenergeetika ja avalikkuse kaasamise (teemadekomplekt, millega ma olen paar viimast aastat tegelenud) üritusel Luksemburgis väga huvitav kohtumine ajakirjaniku Takashi Uesugiga, kes esindab Jaapani vaba ajakirjandust ning kelle lood Fukushimast on täiesti uskumatud, aga vastavad ka Euroopa Komisjoni missiooni raportites kirjutatutele. Kel huvi, võib uurida http://www.uesugitakashi.com/

Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.

Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.

Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!

Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.

Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.

Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.

Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.

Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)

Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.

Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“


¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu. 

¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline 

2 kommentaari:

  1. Vaata siia ka: http://www.flickr.com/photos/30185760@N07/

    VastaKustuta
  2. Aitäh lingi eest! Ja loomulikult ka Moldova raamatu eest, mis oli minu esimene sissejuhatus sellele maale.

    VastaKustuta