Esmaspäev, 12. veebruar 2018

Vastlapinge maas


Kuklid söödud, liug - kuidas kellelgi - kas juba tehtud või tegemisel (Mia Londoni-sõbranna tuleb spetsiaalselt vastlalikuks Eestisse kohale), lisaks ilu- ja lumepildid.

Hea, kui on sõpru, kes spontaanse avalduse peale piknikukorvi ja maasturiga maja ette cruise'ivad veel enne, kui jõuad midagi ette valmistama hakata! 


Kusjuures talvepiltidest, ma olen pannud tähele, läheb uskumatult vähe aia taha. Talv on fotogeeniline ja pildistamisväärt isegi siis, kui päike ei paista!



Sel nädalavahetusel hakkas Theodor (neli ja pool) oma nime kirjutama, eks ta oli seda enne ka kirjutanud, aga kohe nii, et nüüd on selge ja andke palun mulle teised sõnad kirjutamiseks, mitte. Esmalt maalis udusele autoaknale ja siis salvrätikarbile, et kui "prügimees tuleb, siis ta kohe näeb, et salvrätikutega on oma nina nuusanud Theo", nagu ta kokkuvõtvalt ütles.

***
Mul pole aimugi, mida harjutatakse lasteaias lähenevaks vabariigi aastapäevaks, aga hetkel on kodus esitamisel üks räpilugu, mis Theo suus kõlab nii:

Ma olen Volli
mul on kaks naine laps
ma töötan kommipabrikus
ükskord ma kohtasin ühte meest
ta küsis
kas mul on kiire
ma vastasin ei
siis pööra selle käega seda nuppu siin (2x) pöörab kätt
siis pööra selle jalaga seda nuppu siin (2x) pöörab jalga
mul on käed-jalad tööd täis

Ma ei tea, kas seda lasteaias ka räpina esitatakse, aga hiphop ja räpp (koos vastavate liigutustega) on Theo SUURED lemmikud! Me surusime laupäeva õhtul eurovisiooni poolfinaali umbes 20 minuti sisse ja kisa tõusis taevani, kui ma ei olnud valmis kuulama lõpuni üht jubedat hiphopi lugu. Järgmisel hommikul laulis Theo need paar fraasi, mida tal oli olnud võimalik nautida, igaljuhul täitsa arvestatavalt järele.  

Tegelikult ümiseme Mia muusikaharrastuse tõttu kollektiivselt pigem Bachi ja Beethoovenit ning kõiksugu Gavotid tungivad tihti minu - täiesti ebamusikaalse inimese - unedesse. Siiski on klassika vahele kuulda erinevaid viisijuppe nt selliste sõnadega: "perfektne on figuur, näen välja kuum, kuid trenni ei tee, ei tee, ei tee..." või "... kauna uks jäi praokile, ja siis, kui hernepere tukkus, sisse roomas maffiooso-uss..." või "kaerahelbeid sajab alla, elutoas, esikus...".

Need fraasid on täiesti fantastiliselt psühodeeliliselt lasteplaadilt Piibu ja Tuudu köögilaulud, mille nii tekstid kui ka meloodia on kirjutanud onu Letso ehk Jarek Kasar! Ei ole asja, mida ma hetkel rohkem oskaks soovitada, kui seda! Kusjuures esimest korda kuulates ma mõtlesin, et mida, mis see nüüd on, kas nad üldse laulda ei oska... aga lapsed võtsid sekundiga omaks. Kui üle vindi see kõik kokku on, saab lugeda näiteks siit. No mõelge kasvõi sibulale, kes tahtis saada stand-up koomikuks, aga tal see kuidagi ei õnnestunud, sest nii kui ta lavale läks, hakkasid inimesed nutma. Või kartuli teekonnale Lõuna-Ameerikast Eestisse, mille jooksul tuleb nii neljasele kui kümnesele seletada maiadest, Peeter I, püramiididest! Tohutu tiheda tekstiga, tohutult sõnavara arendav ja muusikalisi piire kompav plaat! Minu maani kummardus Kasarile! Geenius!

Näe, on veel selliseidki vaatetorne, mida pole kunstiakadeemia tudengid jõudnud disainima. Theol hakkas jalg värisema ülemises kolmandikus, aga ära käis!

Korra pudenes Theo veel kelgult, otsapidi laukasse. Aga ise ta küll aru ei saanud, et veest läbi sulpsas. 

 Pikka liugu ja jõukust majja!

Reede, 12. jaanuar 2018

2018

Tere, armsad ja ilusast uut aastat!

Mulle koitis hiljuti, et Theol on kooliminekuni ainult kaks ja pool aastat! Ja ometi oli see ju alles, kui ta meiega liitus! Ning otse loomulikult mäletaks ma Mia lapsepõlvest ilma selle blogita siin hoopis ähmasemalt kõike, hoopis rohkem töö- ja palju vähem pereelu. Mul on hunnik paberilipakaid märksõnadega, file'e laste ütlustega, pilte-pilte-pilte, mul on - üllatus-üllatus - ka aega ning mitte mingit õigust mitte kirjutada.

Ma näitan teile siis esmalt nimitegelased kordamööda ette - sellised olime Theoga suvel 2017 teel Hiiumaale, kus iseseisev noor neiu Mia juba Sõru jazzi nautis. Pildid on teinud minu ukraina sugulashing Julia.






2018 on üks täiesti uutmoodi aasta. Jaa, ma olen nädala pärast Ukrainasse teel, nagu oleks kõik nagu alati, aga tegelikult tuleb kõik uuesti üles ehitada. Ja oi, kui raske on seda teha. Kui raske on omaenda mullist välja saada. Kui raske on hakata uuesti pihta. 

Aga kas te mäletate, et...

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha
Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks
Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
/---/

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
/---/

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale
Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata
Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

/Jaan Kross/ 

Kusjuures, nagu Kolumbuse isa, oli ka minu esiisa, kellest kõik hargnema hakkas, kangur. Mul ei ole mitte mingisugust õigustust mitte teel olla.