Kolmapäev, 21. september 2011

Kuidas maasikast triikraud sai

Nagu blogi usinad lugejad teavad, läks kolmene Mia juba oma kolmandasse lasteaeda. Kui eelmisel aastal oli Mia lasteaia-sümboliks maasikas (eper, eperke), siis sel aastal, ilmselt seoses faktiga, et Mia oli viimane 28 lapsest, kes tihase rühma kohale jõudis, on Mia sümboliks aga triikraud!!! Miale ulatati esimesel päeval pidulikult tema kott (mis on tegelikult ümberkeeratud SPARi poekott), mille peale on tikitud triikraud ja mille sees hoiab laps edaspidi oma riideid. Riidekappe üldiselt lasteaedades pole, eelmistes olid küll riiulid, aga seekord tuleb siis poekotiga läbi ajada ja niikuinii viskab kasvataja 28 lapse riided - kuidas ta jõuakski neil silma peal hoida - kokku ühte suurde läbipaistvasse kilekotti, mille peale on kirjutatud "kelle oma?" ja kust siis lapsevanemad õhtul oma võsukese asju välja otsivad.

Nüüdsest munitsipaallasteaias käiva triikrauakese emal on igaljuhul tekkinud võrdlusmoment Tallinna lasteaiaprobleemidega. Szentendre, mida mina hellitavalt Doonau rivieraks kutsun, ja mille tänavatel on samasugused turistidehordid nagu keset kuuma juulit Tallinnas, on ilmselget Ungari üks kõige rikkamaid omavalitsusi. Sellest hoolimata on 28 lapse peale lasteaias üks kasvataja ning lapsevanemad toovad lasteaeda nii WC-paberi/salvrätikud/seebid-shampoonid kui ka juur- ja puuviljad!!!!

Voodiriideid- ja pesu ma ei meenutakski, aga miskipärast oleme me iga lasteaia lõpus unustanud tekid-padjad koju tagasi tuua või on need unustatud meile tagasi anda.

Programmist ei oska ma veel suurt rääkida, sest paar esimest kuud pidi mööduma eelkõige mängides ja kohanedes, kuna tegemist on esimese lasteaia(mitte enam sõime)rühmaga. Tore on kergelt ornitoloogiline kalle - lastega käib regulaarsetel linnu- ja loodusvaatlustel ornitoloog.

Sarnaselt teiste lasteaedadega on probleem aga selles, et kl 5.05 lapsele järele minnes on ta viimane rühmas ning kasvataja on seda nägu, et ta võinuks juba ammu kodus olla, kui seda sinu last siin poleks.

Hommikuti on minu töökohas küllalt suur vabadus tulla, millal tahad, aga enne kella 5 jalga laskmine meil hea tooni juurde ei käi. Kas tõesti on kõikidel , v.a meil, lapsehoidja varuks?

Reede, 16. september 2011

Sarnased nagu kaks tilka vett

Seoses Mia vanaisa 75. juubeliga sai sisse skännitud patakas vanu pilte, fotoülesvõtteid alates revolutsioonilisest 1917. aastast:) Näppu sattus ka üks teistsugune pilt - mina 9. päevasena. No kas ei ole erakordselt sarnane viiepäevase Miaga? Või on kõik vastsündinud ühte nägu?


Neljapäev, 15. september 2011

Palus pohli punetab

Ega vahepeal midagi suurt juhtunud ei ole... suvi muudkui kestab ja kestab. Viluvarjus näitab kraadikaas +34, välibasseinid on jälle inimestega täitunud, sügise hõngu pole isegi mitte hommikutes-õhtutes. Ungarist ei tea, aga Bratislavas, kus vahepela käisime, räägiti küll, et nii kuuma septembrit pole ilmajaamad varem mõõtnud.

Mia läks oma elu kolmandasse lasteaeda (meil ikka õnnestub laps panna just sellesse lasteaeda, mis oma viimaseid agooniapäevi elab) ja esialgu kestab sisseelamisfaas. Lapsele, kes on kolm viimast nädalat veetnud hommikust õhtuni paljajalu kahe koeraga ringi lipates, on maandumine 28 lapse ja ühe kasvatajaga klassiruumi tõeline shokk! Nagu nendest numbritest võite välja lugeda, õnnestus meil Mia ikkagi munitsipaallasteaeda smurgeldada, aga nüüd me küll juba mõtleme, et ei tea, kas oli ikka õige tegu! Aga anname aega.

Enne kui mõni siinse elu-olu pilt fotokast välja pudeneb, veel meenutusi Eesti-suvest! Suvi ei ole veel ju läbi, kõlbab vast panna üles küll!

Ühtlasi tervitan kõiki salajasi lugejaid! Nii tore on teist ühte- või teistpidi kuulda!

---------
Üks viimased käike oli maalilisse Kakerdaja rabasse. Rabas oli hulgaliselt pohli, mõnusaid pilvi, tuult, rabalaugastelt peegeldavat taevast... ning mälestusi ühes hoopis teistsugusest, täpselt kümne aasta tagusest Kakerdajas-käigust, mil maailm oli veel noor ja Elu kogu oma mitmekesisuses alles ees.




Mulle meeldivad sellised sünged rabapildid - meenutavad globelääne vanade naiste magamistubades.


Vahepeal ei läinud õhtule, aga hoolikas lugeja on kindlasti tähele pannud, et mulle meeldib piltidele sooje toone juurde keerata. Kunagi keerasin ma sooja filtri objektiivi ette, aga Kaupo Kikas ütles fotokoolis väga mõjusalt, et filtrid muudavad objektiivi vähem valgustundlikuks ning sestap mul enam seda seal ees ei ole;) Igaljuhul lõpetuseks üks soe ja veelgi soojem pilt. 

Ma tean, et läks paljuks, aga raba on nii müstiline koht.


Reede, 2. september 2011

Metsik. Hullumaja

Nii ütleb Mia vanaema selleaastase õunasaagi kohta. Eriti hull on asi veel seetõttu, et põhiline õunte hävitaja, st mina pole käepärast! Enam ma nii võimekas ei ole kui vanasti (ikka paar kilo õunu päevas ja nii iga päev), aga abiks oleks ikka.

Üldjuhul on muidugi nii, et millele meie ema käed külge paneb, see hakkab tohutult õitsema, vohama, saaki kandma ja igal aastal on üks uputus teise järel. Näiteks avamaa kurkide ja tikrite rohkuse pärast on häda ikka iga kogu aeg. Aga sellist õunasaaki selles aias ei mäletata. Ema ütles, et kui õunad veel väiksemad olid, oli neid nii tihedalt nagu viinamarju.

Isegi ammu juba dekoratiivstaatuses õunapuu, mille tüvi on täiesti õõnes, kannab vapralt tohutultpalju õunu, rääkimata metsikust õunapuust, mis on idanema läinud, kui ma eksi, mingist Kaukaasiast toodud seemnest ja kannab õunu ka siis, kui ühelgi teisel puul neid peal ei ole.

Lingi siinse postitusega plaanin ma saata ühele oma ungarlasest kolleegile, kes hiljuti ikka väga imestas, et Eestis, seal igikeltsa peal üldse midagi kasvab. Ma ütlen ausalt, mina pole suutnud mitte ühtegi lõunamaist kolleegi stampmõtlemisest terveks ravida. Kui korraks ka tundub, et läks nagu korda, siis järgmine aasta algab kõik otsast peale - kust selline päevitus, kas käisid lõunas?, mis! te ujute meres, jne jne...  

 Ilusat septembrit!