Palus pohli punetab

Ega vahepeal midagi suurt juhtunud ei ole... suvi muudkui kestab ja kestab. Viluvarjus näitab kraadikaas +34, välibasseinid on jälle inimestega täitunud, sügise hõngu pole isegi mitte hommikutes-õhtutes. Ungarist ei tea, aga Bratislavas, kus vahepela käisime, räägiti küll, et nii kuuma septembrit pole ilmajaamad varem mõõtnud.

Mia läks oma elu kolmandasse lasteaeda (meil ikka õnnestub laps panna just sellesse lasteaeda, mis oma viimaseid agooniapäevi elab) ja esialgu kestab sisseelamisfaas. Lapsele, kes on kolm viimast nädalat veetnud hommikust õhtuni paljajalu kahe koeraga ringi lipates, on maandumine 28 lapse ja ühe kasvatajaga klassiruumi tõeline shokk! Nagu nendest numbritest võite välja lugeda, õnnestus meil Mia ikkagi munitsipaallasteaeda smurgeldada, aga nüüd me küll juba mõtleme, et ei tea, kas oli ikka õige tegu! Aga anname aega.

Enne kui mõni siinse elu-olu pilt fotokast välja pudeneb, veel meenutusi Eesti-suvest! Suvi ei ole veel ju läbi, kõlbab vast panna üles küll!

Ühtlasi tervitan kõiki salajasi lugejaid! Nii tore on teist ühte- või teistpidi kuulda!

---------
Üks viimased käike oli maalilisse Kakerdaja rabasse. Rabas oli hulgaliselt pohli, mõnusaid pilvi, tuult, rabalaugastelt peegeldavat taevast... ning mälestusi ühes hoopis teistsugusest, täpselt kümne aasta tagusest Kakerdajas-käigust, mil maailm oli veel noor ja Elu kogu oma mitmekesisuses alles ees.

Mulle meeldivad sellised sünged rabapildid - meenutavad globelääne vanade naiste magamistubades.

Vahepeal ei läinud õhtule, aga hoolikas lugeja on kindlasti tähele pannud, et mulle meeldib piltidele sooje toone juurde keerata. Kunagi keerasin ma sooja filtri objektiivi ette, aga Kaupo Kikas ütles fotokoolis väga mõjusalt, et filtrid muudavad objektiivi vähem valgustundlikuks ning sestap mul enam seda seal ees ei ole;) Igaljuhul lõpetuseks üks soe ja veelgi soojem pilt. 

Ma tean, et läks paljuks, aga raba on nii müstiline koht.