Teisipäev, 22. veebruar 2011

Taevas on nii ilus!

Öeldake, et keel on suus siis, kui suudad selles keeles nalja visata! Mia rebib viimasel ajal mõnuga kildu (kuigi eks see on rohkem selline pooljuhuslik ja kontekstist kinni). Tavaliselt kirjutavad kaheaastaste mammad killukesi üles, aga meil siis mõnevõrra hiljem, ent see-eest kohe mitme keeles korraga:)

Mia ise pöörab ka keeltele viimasel ajal rohkem tähelepanu. Kui ma näiteks küsin, et mida nukud omavahel räägivad, siis esiteks täpsustab ta, mis keeles nad räägivad ja siis alles, mida nad räägivad.

Siis on ta aru saanud, et ei oska inglise keelt ja palub kogu aeg tõlkida. "Emme, mis sa nüüd issile ütlesid!" Kuigi igapäevasematest asjadest saab ta vist ikka aru ka, täitsa adekvaatselt sekkub keskustellu. Aga otseselt tõlkida, et mis see või see erinevates keeltes on, ta veel eriti ei oska. Huvitav on see, et pärast Bulgaaria vanaema kolmenädalast siin viibimist (ja minu pidevat äraolemist) läks ka eesti keel jälle palju paremaks! Vahetevahel arenevad need keeled kuidagi koos ja siis jääb jälle üks maha ja annab ruumi teisele.

Kõige kipakam on ikkagi see ungarikeelse lasteaia asi - üheltpoolt on see ainus, mis meil siin võtta on, teisalt käib ta seal ainult ülepäeva või nii ja keeleomandamisele selline ebaregulaarsus eriti kaasa ei aita. Lasteaiakasvatajad olid algul väga üllatunud, kui minu järele tulles lapsel keelepaelad lahti läksid. "Oi, ta on nii jutukas, meiega ei räägi ta midagi!" Ja isegi nüüd pidavat ta rääkima ainult siis, kui temaga üks-ühele räägitakse! Nii et ma ei teagi, paljudest mängudest ta seetõttu välja jääb, et ta teistele võrdne vestluspartner pole! Kui ma Miale kl 17.05 järele jõuan, on ta ALATI viimane laps rühmas ja kogu tähelepanu on muidugi temal, aga kuidas muidu, keset päeva on, ma täpselt ikkagi ei tea!

Muide, laps, kelle ma tagasi saan, lõhnab alati kasvataja-söögitädi muside järele:))) Kui Mia eelmisesse lasteaeda läks ja võõraste lõhnadega koju tuli, ei saanud ma alguses aru, et mis see on, aga nüüd ma olen harjunud, et Mial on alati üks lemmikkasvataja, kellega nad kussutavad ja mussutavad.

Aga viimas 24 tunni killukesi siis ka!

Mia sätib oma voodis magama ja ma küsin temalt: "Ega Sul külm ei ole?" Mia: "Mul on jahe, ma tahaks juba koju!" Ausalt öeldes tuli täielik mõttekramp. Kui laps ka juba aru saab, et me elame ajutisel pinnal, ühel oma paljudest üürikodudest, siis äkki oleks aeg... Ma ei tea, kas ma kuulsin valesti, aga minu arvates pomises Plamen miskit sellist, et kodus on -30. Ehkki Plamen sureb enne maha, kui Eestisse kodu rajab.    

Ma lõikan noaga sõrme. Mia: "Ruttu-ruttu, paneme kleepeka peale!"

Mia auto tagaistmelt välja vaadates: "Nii ilus on!" Ma siis küsin, et mis on ilus, kuna enda silm ei suuda küll kuskil midagi ilusat tabada ning laps vastab: "Taevas on nii ilus!"

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Reinkarnatsioon


Ma ajan aeg-ajalt Mia ja Kristi nimed segamini, sest Mia on täpselt nagu Kristi väiksena, sellisena nagu ma teda mäletan. See on siis sissejuhatuseks...

Mia arvates saab ta kasvada ta nii suuremaks kui ka väiksemaks. Näiteks, kui ta suuremaks kasvab, läheb ta kooli, aga kui väiksemaks, võtab ta Kärdilt luti ära ja hakkab ise lutitama (tal on ikka nii südame peal, et ta on luti jaoks liiga vana). Või siis muutub beebiks ja hakkab iga asja peale nutma. Nii ta mulle räägib. Ja kui ma eile küsisin, et kui sa muudkui väiksemaks muutud, kas sa kaod siis lõpuks ära ja mis siis edasi saab?, vastas ta, et siis ta hakkab Kristiks.

***

Kunagi võttis minuga ühendust saatkonna konsulaar ja teatas, et on mu koordinaadid edastanud ETV väliskorrespondent Kadri Kukele, kes tuleb Ungari EL eesistumispoolaastast  lugu tegema. Ja tahtvat teha lugu ka siinsest eesti kogukonnast ning käima läinud mudilasrühmast.

Hüva, võtsin kampa veel ühe titemamma ning seadsime ühel vihmasel keskpäeval sammud Püha Stefani Basiilika poole, ise teineteisele meelde tuletades, et seekord räägime Ungarist ainult head. Ainult et esimese küsimusega, mis palus rääkida Ungaris lokkavast korruptsioonist, tõmmati meie headele plaanidele vesi peale. Tegime oma 2x2 minutit intervjuud ära ning küsisime siis, et kuhu mudilasringi teemad jäid. Selgus, et lugu läheb tänaõhtusesse Välisilma. Nii et kohtume siis Välisilmas;) ehkki huvitav ikkagi, kas ajakirjanik ei peaks enne intervjuu kokku leppimist ütlema, kelle või mille jaoks ta lugu teeb?

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Leiutajatemaa

Ungari turismiamet on Ungari EL eesistumise ajaks üllitanud väga ungaripärase promovideo. Too alatasa suudlev noorpaar, kes Ungarit avastab, on hästi ungaripärane! Ma ei usu, et kuskil mujal metropolis oleks võimalik näha rohkem avalikult miilustavaid inimesi, kui siin. Näiteks eskalaatoriga maa alla sõites või rongi oodates ongi põhiline ajaveetmisvorm suudlemine. See muidugi stimuleerib ajutegevust ning näete ise, mis sellest sündinud on...;)

Ehkki ausalt öeldes on mul kahtlusi nende leiutiste asjus ja täitsa huvi pärast vaatasin ma praegu Wikipediast, keda peetakse pehmete kontaktläätsede leiutajaks. Wikipedia ütleb, et selleks on tsehhi keemik Otto Wichterle, promovideo väidab muidugi midagi muud. Läätsed tekitasid minus kahtust seetõttu, et kui ma kaheksa aastat tagasi siia tulin, oli see siin täielik luksuskaup, mida väga vähestes salongides saada, eksklusiivtoode, 10 korda kallim kui kodus.

Ma vaatasin nüüd ka järele, kes on vinüülplaadi ja külmiku leiutanud... nojah... vaadake ise ja mõelge.

Aga see-eest näete mu kodulinnakest - sest hetkest, kui noorpaar jalgratastele saab. Panoraam üle Doonau ning siis vanalinna. On ju ilus!

Ja too lennujaam, kuhu noorpaar maandub, on odavlendude lennujaam, aastast 1938, kuid hiljuti renoveeritud (mille eest ta pälvis ka Euroopa kultuuripärandi säilitamise auhinna, Europa Nostra) ja tõsti hästi uhke ehitis, muide ka linnale mõned kilomeetrid lähemal, kui täiesti mitte midagi ütlev tavalennujaam.

No ja siis muidugi see lõpustatement. Ütle mulle üks Ida-Euroopa riik, kes oma tüdrukutest nii ei arvaks:) 

Nautige!

Reede, 4. veebruar 2011

Välismaast ja vahukooretordist

Aasta on alanud kulinaarselt väga õnnestunult. Ma olen leidnud Budapestis ühe normaalsete hindadega Itaalia söögikoha, kus kvaliteet on alati seesama (seda ei juhtu Ungaris peaaegu mitte kunagi) ja toit väga maitsev! Siis otsustas üks meie linnakeses resideeruv vietnamlanna meile hakata lõunaks süüa tegema - ning me oleme kõik kollektiivselt täiesti sillas. Üks töölõuna ei saa lihtsalt nii hea olla!!! Täielik gurmee! Ja sa tead, et saad seda jälle ja jälle ja jälle... Kusjuures paneb ta rõhku sellele, et me sööksime tervislikult, tasakaalustatult, kala ikka ka jne. Eile oli meil nt eelroaks maguskartuli ja kookospiima ning koriandriga maitsestatud kõrvitsasupp. Selged, puhtad, tasakaalus maitsed idast.

Ning lõppeks peab konstateerima, et võib olla väga vabalt olen ma juba söönud oma selle aasta parima söögi - sametpehme merevähisupi ühes Uppsala õduses söögikohas, millel nimeks "Bistron". Kusjuures too sametpehme merevähisupp tuleb panna sellesse konteksti, et ma olen juba jõudnud ka süüa tippklassi restoranis valmistatud põhjapõtra. Äkki tuleb väga õnnestunud sööma-aasta?:)

Kõlab küll nii nagu ma ise üldse süüa ei teeks, aga ma tõesti ei ole millegi võrdväärsega hakkama saanud. See-eest on Mia hakanud palju paremini sööma kui mullu, ning isegi kui talle väga peale ei lähe, siis ta vähemalt proovib.

Uppsala juurde aga tagasi tulles - ma pole oma viis-kuus aastat vähemasti Rootsis käinud ja seal ringi jalutades tekkis mul korraga selline mõttekäik...  (Ahjaa, aga enne mõttekäiku peaks veel selgitama, et ma ei saa üldse aru mõistest "välismaa", minu arvates ei ole sellist asja olemas. On kõiksugu teised maad, oma probleemide ja rõõmudega, aga mingit üldistatud välismaad olemas ei ole. Aga praeguse mõttekäigu illustreerimiseks sobib see välismaa küll:))

Niisiis, kui 80ndatel piirid naaatukene juba avanesid, sõitsime me 88. aasta suvel vanematega - nagu ka kõik teised eestlased kas siis natuke varem või hiljem - Soome. Meil oli 40 päevane grand tour läbi Soome, sest põhimõtteliselt oli kogu Soome rannikust rannikule täis sõpru, kes olid kõik need 80ndad meie kodu väisanud (mis kõik hakkas sellest, et Kristile oli tarvis hoidjatädi ja nii tuli meie ellu tädi Anni, kes on ingerisoomlane ja kellest sai meile ottomummo ja siit paljud asjad oma alguse said...). Novot - peatumata pikemalt "vaba maa kaljul"* ja tollele mälestusväärsel justkui slow motion sõidul (Mercedeses) läbi hämarate valgustatud Helsinki tänavate (Aleksanderinkatu,  Mannerheimintie, eks ole...), kus me esimest korda nägime valgustatud vaateaknaid ja tänavamelu, ütlen ma vaid, et Soome sättis standardi sellele nn. välismaale. Disain, söök, puhtad maitsed, kodud, lõhn (mäntysoapa lõhn), elustiil, looduslähedus. Siis jätkus 90ndatel rohkelt Rootsit ja Norrat ka. Ning see kõik lihtsalt süvendas pilti sellest, kuidas on "välismaal". Sel hetkel ju ei osanud nii mõelda, et tegemist on üha üsnagi omamoodi Skandinaavia-saarekesega keset Elu mitmekesisust.

Ja siis seal Uppsala ringi kõndides ma korraga leidsin end mõtlemast, et võib-olla sellepärast polegi Ungari suutnud mulle kunagi vähegigi meeldida, et ta on NII erinev sellest, milline üks korralik "välismaa" peaks välja nägema ja toimima. Mitte üheski punktis ei lange kokku kunagi noores teismeeas tekkinud "välismaa"-standardiga.

Ja vahukooretort puutub siia nii palju, et tollel mälestusväärsel grand touril ei puudunud mitte üheski meid võõrustavas kodus hooajaline kermavaahto-mansikkakakku, Ungaris ei lähe vahukoor, muide, üldse vahtugi! No mis välismaast me siin räägime:)))


* Helsinki lahe saarestikku ma nagu sellelt esimeselt randumiselt ei mäleta, külla aga seda, et päris sadamasse jõudes vaatasin ma mingit lähedalolevat kaljunukki ja mõtlesin hingevärinal - esiteks ma olin just saanud 14 ja teiseks oli käimas laulev revolutsioon, eks ole! - et see ongi vaba maa kalju. Me oleme ikka Kristiga mõnikord hiljem seal "vaba maa kalju" juures kokku saanud, kui erinevatest suundadest laekume.