Taevas on nii ilus!

Öeldake, et keel on suus siis, kui suudad selles keeles nalja visata! Mia rebib viimasel ajal mõnuga kildu (kuigi eks see on rohkem selline pooljuhuslik ja kontekstist kinni). Tavaliselt kirjutavad kaheaastaste mammad killukesi üles, aga meil siis mõnevõrra hiljem, ent see-eest kohe mitme keeles korraga:)

Mia ise pöörab ka keeltele viimasel ajal rohkem tähelepanu. Kui ma näiteks küsin, et mida nukud omavahel räägivad, siis esiteks täpsustab ta, mis keeles nad räägivad ja siis alles, mida nad räägivad.

Siis on ta aru saanud, et ei oska inglise keelt ja palub kogu aeg tõlkida. "Emme, mis sa nüüd issile ütlesid!" Kuigi igapäevasematest asjadest saab ta vist ikka aru ka, täitsa adekvaatselt sekkub keskustellu. Aga otseselt tõlkida, et mis see või see erinevates keeltes on, ta veel eriti ei oska. Huvitav on see, et pärast Bulgaaria vanaema kolmenädalast siin viibimist (ja minu pidevat äraolemist) läks ka eesti keel jälle palju paremaks! Vahetevahel arenevad need keeled kuidagi koos ja siis jääb jälle üks maha ja annab ruumi teisele.

Kõige kipakam on ikkagi see ungarikeelse lasteaia asi - üheltpoolt on see ainus, mis meil siin võtta on, teisalt käib ta seal ainult ülepäeva või nii ja keeleomandamisele selline ebaregulaarsus eriti kaasa ei aita. Lasteaiakasvatajad olid algul väga üllatunud, kui minu järele tulles lapsel keelepaelad lahti läksid. "Oi, ta on nii jutukas, meiega ei räägi ta midagi!" Ja isegi nüüd pidavat ta rääkima ainult siis, kui temaga üks-ühele räägitakse! Nii et ma ei teagi, paljudest mängudest ta seetõttu välja jääb, et ta teistele võrdne vestluspartner pole! Kui ma Miale kl 17.05 järele jõuan, on ta ALATI viimane laps rühmas ja kogu tähelepanu on muidugi temal, aga kuidas muidu, keset päeva on, ma täpselt ikkagi ei tea!

Muide, laps, kelle ma tagasi saan, lõhnab alati kasvataja-söögitädi muside järele:))) Kui Mia eelmisesse lasteaeda läks ja võõraste lõhnadega koju tuli, ei saanud ma alguses aru, et mis see on, aga nüüd ma olen harjunud, et Mial on alati üks lemmikkasvataja, kellega nad kussutavad ja mussutavad.

Aga viimas 24 tunni killukesi siis ka!

Mia sätib oma voodis magama ja ma küsin temalt: "Ega Sul külm ei ole?" Mia: "Mul on jahe, ma tahaks juba koju!" Ausalt öeldes tuli täielik mõttekramp. Kui laps ka juba aru saab, et me elame ajutisel pinnal, ühel oma paljudest üürikodudest, siis äkki oleks aeg... Ma ei tea, kas ma kuulsin valesti, aga minu arvates pomises Plamen miskit sellist, et kodus on -30. Ehkki Plamen sureb enne maha, kui Eestisse kodu rajab.    

Ma lõikan noaga sõrme. Mia: "Ruttu-ruttu, paneme kleepeka peale!"

Mia auto tagaistmelt välja vaadates: "Nii ilus on!" Ma siis küsin, et mis on ilus, kuna enda silm ei suuda küll kuskil midagi ilusat tabada ning laps vastab: "Taevas on nii ilus!"