Metsik. Hullumaja

Nii ütleb Mia vanaema selleaastase õunasaagi kohta. Eriti hull on asi veel seetõttu, et põhiline õunte hävitaja, st mina pole käepärast! Enam ma nii võimekas ei ole kui vanasti (ikka paar kilo õunu päevas ja nii iga päev), aga abiks oleks ikka.

Üldjuhul on muidugi nii, et millele meie ema käed külge paneb, see hakkab tohutult õitsema, vohama, saaki kandma ja igal aastal on üks uputus teise järel. Näiteks avamaa kurkide ja tikrite rohkuse pärast on häda ikka iga kogu aeg. Aga sellist õunasaaki selles aias ei mäletata. Ema ütles, et kui õunad veel väiksemad olid, oli neid nii tihedalt nagu viinamarju.

Isegi ammu juba dekoratiivstaatuses õunapuu, mille tüvi on täiesti õõnes, kannab vapralt tohutultpalju õunu, rääkimata metsikust õunapuust, mis on idanema läinud, kui ma eksi, mingist Kaukaasiast toodud seemnest ja kannab õunu ka siis, kui ühelgi teisel puul neid peal ei ole.

Lingi siinse postitusega plaanin ma saata ühele oma ungarlasest kolleegile, kes hiljuti ikka väga imestas, et Eestis, seal igikeltsa peal üldse midagi kasvab. Ma ütlen ausalt, mina pole suutnud mitte ühtegi lõunamaist kolleegi stampmõtlemisest terveks ravida. Kui korraks ka tundub, et läks nagu korda, siis järgmine aasta algab kõik otsast peale - kust selline päevitus, kas käisid lõunas?, mis! te ujute meres, jne jne...  

 Ilusat septembrit!