Esimene emotsioon seoses Ungariga oli positiivne - kui kõikide läbitavate riikide teed oleks nii korras kui Ungaris, jõuaks palju kiiremini ja vähema vaevaga kohale. Poolas ei suuda ma üldse enam pimedas sõita. Seekord ka, kottpimedus, kitsas halb tee ja ma näen, et mingi rekka roomab mäest üles minu poole, st tähendab vastasreas, sõites samal ajal mööda teisest rekkas. No kuhu ma pean tõmbama? Tõmbame aga 120 pealt piduri peale ja nii kraavipervele kui võimalik. Ma ütlen, kogu Läti, Leedu, Poola ja Slovakia peale tuleb neljarealist teed umbes 2x40 kilomeetri jagu. Ja siis tuleb Ungari, kus tee sõidab ise. Siin vist kihutatakse nii kohutavalt sellepärast, et Ungari maanteed on tõesti head ja kiired. Põhimõtteliselt on tegu kolmerealise teega, kus iga paari kilomeetri tagant vahetub kaks sõidurida üherealisega. Ja kõik saavad vabalt sõita omas tempos.
Ma jõudsin Ungarisse õhtul kell kaheksa, viis minutit hiljem vajus nagu must kott pähe, jah.., selline too lõunamaa pime õhtu oligi, millega ei harju ma iial!!! Nii et esimene negatiivne emotsioon. Mis jääb korduma õhtust õhtusse! Õhtut ju üldse ei ole, tuled töölt koju, paned laualambi põlema ja pidzaama selga. Sest pime on ju!
Teine positiivne emotsioon on seotud meie väikese erimissiooniga - nimelt kantseldame me paar kuud kahte suurt koera - ma ei tea koertest midagi, nii et ärge nende tõugu küsige -, Maxi ja Opraht. Ma ostsin koertele Slovakkias peatust tehes itaalia salaamit, käisin nendega juba koos jooksmas ja ma arvan, et me oleme nüüd sõbrad! Ühes koertega on meil ka hulgaliselt muid hüvesid, mis meid hirmsat moodi ära rikuvad! Õnneks või pigem siiski kahjuks on seda aega üsna vähe.
Kolmas emotsioon on ülinegatiivne - olude sunnil pidin ma minema toidupoodi. Seal ei ole ju mitte midagi!!! Alustades kontseptsioonist, et toidupood peaks olema koht, kus meelitatakse inimene toitu ostma ja lõpetades faktiga, et poes võiks ju siiski midagi söödavat müüa, mitte ainult värvilisi karastusjooke ja vaakumpakendatud kemikaale. Pärast Eestist tulekut on see tohutu nutukoht! Isegi juurviljad pole värsked!!! Ma kuidagi jõudsin juba ära unustada, et Ungaris on selle toiduga kohutav ikaldus ja häda. Isegi normaalset leiba tahtes pead kolm poodi enne läbi käima... Õnneks käib meil endiselt lõuna ajal koos Vietnami toidu klubi ja loomulikult saab kapsa ja porgandi kätte (10 kilo kartuleid võtsin ma Eestist kaasa), et kodus süüa teha. Aga ikkagi - toidupood on ju selline koht, kus sul jääb miskit värsket silma, mille järele sul kohe isu tekib. Siin on täielik tühermaa. Humanitaarabipakikesed oodatud!
About the dogs: mother is vizsla, father unknown but possibly German shepherd according to Steve, the owner of the houses and master of the dogs.
VastaKustuta