Tüdruk ja meri

Mis aga Miasse puutub, siis tema käis kogu eelmise aasta kaks korda nädalas Kalevi ujumiskoolis. Alguses oli neid rühmas päris palju (seda eriti ühe raja peale), kevadeks kuivas rühm kokku, aga Mia käis ikka vapralt lõpuni (lõpus tuli natuke sundida ka), kusjuures oli ka rühma kõige noorem ujuja, üks kahest tüdrukust, poistega vahe kaks aastat.

Ujumisvestidest saadi lahti teiseks või kolmandaks tunniks, ja kohe esimesest tunnist alates pandi neid ka 25 meetrit ühtepidi ja 25 meetrit teistpidi mõõtma. Ja nii sadu meetreid igas tunnis. Kui rühma käsutuses on üks rada, siis eriti palju midagi muud vist teha ei annagi, ja arusaadav, et talv läbi tuimalt basseinipikkusi nühkida on igav. Oi, ma mäletan omast lapsepõlvest, kui igav üks ujumistrenn olla võib, ja ma olin natuke üllatunud, et seda annab ikka veel niisama igavalt organiseerida.

Selle aasta jooksul õppis Mia selili ujuma, veega sõber oli ta ja sukelduda oskas ka juba enne kursusele minekut. Rinnuliujumine oli suve alguseks veel täiesti null. Ma pean ütlema, et need korrad, kui mina last läbi klaasi passisin, ei korrigeerinud treener kunagi ta kipakat tehnikat. Aga hiljem treeneriga rääkides tuli välja, et selles vanuses (5-6) ei ole nende koordinatsioon veel nii hea, et tehnikat lihvida.

No igaljuhul tundus mulle tulemus (eriti makstud raha valguses) natuke liiga tagasihoidlik  ja suve alguses ma ikka pahandasin temaga, et niimoodi ühekordsete tõmmetega üks ujumiskooli kasvandik ei uju. Aga suve lõpuks - dabadada - oli äkitselt rinnuliujumine ka selge.

Must meri on huvitav, paarkümmend meetrit rannast täiesti tüüne, aga randa lööb tohutusuured lained! Nendega saab ikka nalja!

Tänavu alistusime ühiskonna survele ja panime lapse eelkooli, ehkki ta käib ka "õppimiskallakuga" lasteaias, nagu kasvatajad seda lasteaeda kutsuvad, seega ujumiseks ja üldse trenniks aega üle ei jäänud. Aga see on teise postituse teema.

Püsige lainel;)