Viimane pool aastat on olnud Ameerika mäed, ehkki tegelikkuses rullub see lahti Karpaatides ja Lõuna-Buhi äärsetes steppides. On olnud imeilusaid hommikuid, kus on peaaegu püstloodis mäkke joostud, et seal siis esimesi päikesekiiri tervitada ja värsket kohvi juua. Ja niisama kiirelt alla tuldud, et pea puhtaks pesta, kleit ja kontsakingad jalga panna ning õigel ajal inimeste ees seista. Kella 5 ärkamist, et kärestikulisele jõele raftingule minna. Mingeid varahommikusi hulkumisi ja piltidepüüdmisi ühes kohaliku National Geographicu fotograafiga. Telkimist, appi, ma pole 20 aastat niipalju telkinud kui sel suvel Ukrainas. (Kusjuures nädal aega oli telk püsti kohas, kus elas nelja liiki madusid, kahte liiki boamadusid ja kahte liiki natsikulisi, ma õnneks ei näinud, nägin ainult suurt kilpkonna, aga teised nägid.) Toidutalonge, et oma lobi plekkkaussi saada. Pesemist ainult juhul, kui oled päikesepaneelidel töötava dusshikabiini suutnud eelnevalt kokku monteerida:) Päikeseloojanguaegseid ukerdamisi mööda graniitkaljudega pikitud steppi. Kaljude vahele tehtud lõket, soojaks aetud veini ja kollektiivset tähtedevaatamist. Käsikaudu kaljudelt kottpimedas allatulemist, sest kõigil on ununenud taskulamp telki...ning on niisama naljakas nagu võinuks olla umbes 25 aastat tagasi. Väga lühikesi ööd ja väga pikki päevi. Sõpru, kellele on vaja kogu eelnev elu ära rääkida, sest kuidagi on juhtunud, et me saime kokku alles eile. Aga seda totaalsemalt.
Ja siis on administratiivsed tupikteed, mida ma ei suuda praegu teile avada, sest on öö. Me ju teame süsteeme. Me ju teame barjääre ja muud. Ja siis on finantsorud: peaks ärkama ühel hommikul üles - sest ma olen 40 pluss, mis siis, et ma olevat selle aasta jooksul kõvasti nooremaks jäänud:) - ja lubama saatpalulikult, et ennast odavalt ma enam ei müü.
On hommikupoole ööd, magamine on nõrkadele - juba kaua aega -, aga homme teen ma veel ühe mägedepostituse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar