Kaamost aitas viimaks leevendada ka PÖFF, kus ma täiesti rekordiliselt kolm filmi jõudsin ära vaadata, kõigile neile minu viis punkti viiest. "Ainult meie kolm" - seda võiks ka ainult soundtracki pärast vaatama minna! Päris lõpus oli ehk tunne, et äkitselt on film kuskilt Euroopa sotsiaalfondist raha saanud, sest ühe kriminaalse Põhja-Pariisi linnaosa ülesehitustööd käisid mõneti integratsioonist ja ühistegevusest jutustava sotsiaalreklaami vormis - aga see ei kahandanud filmi väärtust mitte vähematki, ning ajakohasemat filmilinastust oleks raske olnud välja mõelda. Pealegi oli ülisümpaatne - novembrikaamost ja uluvaid hunte arvestades - et tegemist oli komöödiaga.
Teiseks jäi aasia ja ühtlasi ka paljudest leinafilmidest (mida olevatki sel PÖFFil rohkelt olnud) sõelale Taiwani film "Tsinniaõis", mille treiler ei olnud üldse huvitav (sest ilmvõimatu on budistlikku 100 päeva leinatseremooniat kaheks minutiks kokku lõigata), aga film ise algusest lõpuni väga lummav ja vaba igasugu euroopalikest kliseedest leina ja leinast ülesaamise kujutamisel.
Ning viimaks "Taani tüdruk" - nii ilus-nii lummav, millised interjöörid, millised kostüümid ja loomulikult MILLINE meistritöö Eddie Redmayne'ilt!!
No ja siis juba tuligi jõulumöll ja kõik sellega seoses tegemist vajavad tegevused. Seitsmene küsib jõulude ajal nii: "Kui Jeesus on Jumala poeg, siis kes on Joosep?" Minust pühapäevakooliõpetajat küll ei saaks: pikk (ilmselt segane) seletus... Natuke mõtlemist, uurib seitsmene edasi: "Aga kes Jeesuse sündides ta nabanööri läbi lõikas?" Milline kergendus - olemegi leidnud Joosepile tegevust! Sealt edasi: "Aga kas tal olid seal laudas siis käärid kaasas?" Vaat kui enesestmõistetavalt ja süvenemata me teada tuntud piiblilugusid võtame. Laps läheneb asjale ikka värske pilguga. Mis viib mõtted kohe järgmise nähtud filmi, "Väikse printsi" juurde... Väike prints meenutas mulle kangesti oma headuses Theod ja mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma mõtlesin Theo suurekssaamise peale! Muidu leidis filmivaatamise komisjon, et filmi võiks vaadata soojemal ajal vabas õhus vastu taevatähti, sest teatav süngus jäi painama (mis tegelikult haakub hästi ju raamatu tonaalsusega). Seitsmesele ei meeldinud üldse - võib-olla jäid täiskasvanute mured veel kaugeks.
2015. aasta kõige ettearvamatum hetk - pidada Moldova iseseisvuspäeva (paar päeva meie taasiseseisvumise omast edasi) Kiievis Maidanil! (Muide, me organiseerime sel aastal Ukrainas energeetikateemalise suvelaagri ja võtame kampa need mehed, kes Maidanil laagri püsti panid ja Maidani ülikooli korraldasid). Ettearvatavatest - loomulikult Mia kooliminek, mis kogu senise elukorralduse pea peale keeras: no tuleks ikkagi teha eraldi postitus (ma olen vist ka ainus ema, kes oma esimesse klassi minevast lapsest sotsiaalmeediasse isegi pilti ei pannud).
Uisuhooaeg on alanud, aga loodusesse pole ühes talvevalgusega veel pääsenud, sestap pöördun pühadevärvides piltpostkaardi leidmiseks Mia kooli jõululaada ja Kruja vaibaturu poole. Ilmselt juhtub enamus asju selgi aastal traektooril Tallinn-Szentendre-ja see kolmas (mis on tänavu peaasjalikult Ukraina).
Küll ma tahaks suvisest Albaaniast postitust teha, aga jälle lubada oleks lihtsalt piinlik!
Ilusat aastat, kallid lugejad!
PS! Kas te peale ilutulestiku ka eilset kummuli kuud nägite? Theo: "Kuu on täna tööl.
Theo läheb kuule, autoga." Ja siis kuu poole sirutades, "no anna kätte!" Ka kui me juba kuu juures oleme, siis üks tore vaidlus Theoga. Mina: "Öö on!" Theo: "Ei ole öö on!" Ja kui me juba auto juures oleme, siis mina: "Theo, mis
selle suure kolaka nuku nimi on, kellega Sa mängid? Kas Tiina, Liina, Maret... ?" Theo: "Nuku nimi on auto."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar