Taadu

Mingi ime läbi ärkasin täna kell 5. Kl 6.20 tuli ahjust välja toskakattega õunakook, ühtlasi sain teada, et päike hakkab siinkandis tõusma kella kuue paiku, hetkel, kolmveerand seitse on juba täitsa valge. Ees ootab rutakas nädal, mille vältel jõuan 10 aasta jooksul esimest korda (!) Szegedisse, siis Helsingisse ja siis loomulikult koju ka.

Tänase isadepäeva puhul räägiks aga Mia vanaisast, kes sai septembris 75. aastaseks.

Alustada tahaks sellest, et kahel tüdrukul on oma isaga hullu moodi vedanud! Peale selle, et isa on meile suur autoriteet eluterveks inimeseks olemise alal, on ta alati olnud ka meie parim, humoorikaim, seiklusrikkaim ja šarmantseim kaaslane nii lapsepõlves kui ka nüüd. 

Lapsepõlves oli ühtemoodi tore isaga koos sport teha (rõhuasetusega suusatamisel ja ujumisel), käia kuskil tühermaal Ziguli pidurist õhku välja pumpamas (oli vist selline võte) kui ka ühes lõunaks koju saabunud isaga liha- ja moosipontšikuid süüa. Isa lõi meeleldi kaasa ka kõigis meie ettevõtmistes, ei pidurdanud meie fantaasiat, vaid läks ise ka hoogu ning kui me ema käest millegipärast pragada saime, siis kõik kolm ikka korraga. 

Täiskasvanuks saades on isa olnud meile absoluutseks mõõdupuuks, milline üks meesterahvas peaks välja nägema, mida oskama, kuidas tundma ja ellu suhtuma. Me väga tahaks osata isa moodi vananeda: ilma vähima kibestuseta, elutarkust ja –tunnetust kogudes ja ikka elu suhtes nii avatud, leebe ja humoorikas olles. 

Mõned märksõnad, mis ilmtingimata isaga seostuvad.

Isa ja kõrgused

Kõik, kes meie isa teavad, teavad ühtlasi ka seda, et ta jumaldab kõrgeid kohti, ronimist ja turnimist mööda paekiviseinu, põhjaranniku klinti, puid, varemeid, mahajäetud sõjaväetorne, mis tuule käes kõiguvad, ja ajalooliste ehitiste väliskülgi. Ta on pooled Tallinna korstnad nooruses läbi roninud ning lapsepõlves käisime ikka Nõmme metsas mööda Glehni tähetorni välisseina üles ronimas. Tavaline pilt oli selline, et isa ronis püstloodis ees üles, kolm tüdrukut seelikusabade vehkides järgi (kolmas oli meie täditütar) ning ema, kes kardab kohutavalt kõrgust - ta ei julge Munamäe tornis ka püsti seista – alt hüüdmas: „Kui sa oma lapsed lased surnuks kukkuda, siis too vähemalt võõras laps eluga tagasi!“

Keegi pole kunagi kuskilt kukkunud, kuigi isa õhutusel on kõrgetes puulatvades tireleid visatud küll ja küll. Hea koordinatsioon, kiire reageerimine ning kõrguse mittekartmine olid olulised ning üldse ei imesta, et isa on keskaja kõrgeima kiriku kupli all peaaegu igapäevane toimetaja.

Isa ja autod

Plamen ikka vahetevahel küsib, et mis Sa isaga rääkisid – mina siis vastu, mis ma ikka rääkisin, autodest rääkisin. Autodest võime me rääkida lõputult. See on uskumatu, millised muutused on ühe eluea jooksul mootorite maailmas sündinud.

Isa sündis peaaegu autoeelsesse maailma, tema sõnul joosti igale autole poisikestekambaga järele, nii suur sündmus oli see. Keegi onu võttis väikse Vello mõnikord motorolleri peale ja et paar-kolm kilomeetrit sõitu saad, oli poiss valmis pärast ka pikalt tagasi koju vantsima. Isa eluea jooksul on toimunud tohutu autostumine ja isa on vist absoluutselt kõigega sõitnud, millele rattad all. Otse loomulikult on tal autojuhilubade kõik kategooriad: mootorrattast kuni lõõtsaga bussini välja ja otse loomulikult pole ta 60 aastase autojuhikarjääri jooksul ühtegi õnnetust teinud. Ehkki ta ikka seda meenutab, et kunagi ühel prokatiautol sai mõned kriimud peale tehtud ja siis see tagasi viies kuhugi tagaritta pargitud, et kellelegi silma ei jää.

Prokatiaastad on isa nooruse kuldsed aastad, sellest võiks ta õhtu otsa jutustada! Nüüdseks otsitakse globaalses plaanis autostumisele alternatiive ning naftabarreli hinna tõus teeb ka omad korrektiivid, kuid isa sõidab hea meelega ka jalgrattaga, kuigi ma olen kindel, et tal poleks ühe innovaatilise elektriauto vastu ka midagi!

Isa ja loodus

Isa oli see, kes iga reede õhtul auto ette ajas ja oma pesakonna linnast maale viis. Lapsepõlve algusaastatel käisime ikka Hiiumaal ja enne või pärast seda ka alati sutsti! Vormsilt läbi. Vormsi metsmaasikatest ja Valgest Vaalast on saanud meie pere sisekoodiga laused. Hiljem said risti ja põiki läbi käidud Põhja-Kõrvemaa metsad ja rabad. Ikka kummik jalga, ämber kätte ja Tapalt üle soo Rutka mägede poole. Mere ääres sündinud ema neid süngeid inimtühje metsi alguses kartis, aga sellest ülesaamiseks tuli talle vaid kõiki seal olevaid marju näidata. Samas oli nii, et sel ajal, kui me ülipraktiline ema punavate küngaste vahel „Pohlad-pohlad!“ kilkas, hüüdis isa romantilise metsamehe hingega: „Vaadake, järved-järved juba paistavad!“ Ja nende järvedeni me tema eestvedamisel ka jõudsime, sumpasime pikki päevi sookailust lõhnavas rabas ja tõime sealt välja kõik, mis tuua andis. Ükskord isegi kaheksa sakiga põdrasarved. See metsakohin ja rabade vaikus elab meie sees väga sügaval ja sinna igatseb hing alati tagasi.

 

Isa ja korraarmastus

Ma vist ei peagi pikalt peatuma sellistel meie jaoks enesestmõistetavatel asjadel, nagu et isale võib alati kindel olla, isa parandab kõik katki läinud asjad ära, isa otsib kõik kaduma läinud asjad üles ja mitte ainult siis, vaid ka nüüd, kui me juba ise vägagi arvestavas vanuses oleme. Need isa iseloomu- ja tegutsemisjooned on tal niivõrd äärmuseni välja arenenud ja meie jaoks niivõrd enesestmõistetavad, et see on kohati lausa tüütu.

Ema ajab näiteks närvi, et isa peab kasvõi maalt koju tulema, et täpselt õigel päeval elektri eest tasuda (see on nüüd küll minevik, sest suvel tegime otsekorralduslepingu), isa aga lausub leebelt, muie suunurgas, et kui kõik oleks oma maksudega niisama hoolikad kui tema, oleks Eesti juba ammu viie rikkama riigi hulgas.

Isa leebe meel ja otsatu huumor ning elust arusaamine

Olgu see viimaseks – isa pole kunagi ühegi inimese kohta halba sõna öelnud, kui tal on midagi öelda, ütleb ta ühe humoorika lause, mis paneb absoluutselt täppi. Ja rohkem ei ole sõnu vaja. Meie isa suguseid inimesi oleks vaja rohkem – inimesi, kes mõistavad elada täisväärtuslikult, avatult, uudishimulikult, vaimustudes, üllatudes, pettumusest üle saades, Elu kogu selle mitmekesisuses mõistes ning sellega rahujalal olles.

Otse loomulikult poleks isa see, kes ta on, ilma meie vaimustavalt vapustava emata! Aga sellest juba mõni teine kord!

Ilusat isadepäeva, kallis isa!

Seesinane tekst on kohandustega isa juubelikõnest, kirjutatud Kristiga kahepeale.