Pikk nädalavahetus

Kõigi pühakute päev, 1. november on Ungaris riiklik püha ja kui see satub kas teisipäevale või neljapäevale, on vaba ka sellele eelnev või järgnev päev, nii et tegu on pika nädalavahetusega, mil pool rahvast, kes on suutnud end varakult mobiliseerida, suundub odavlennufirmadega mõnele city breakile või kuhugi soojemasse kohta, kui on seda novembrialguse Ungari. Meie pidime esialgsete plaanide kohaselt minema Bulgaariasse, aga lõpuks olime siiski kodus, nautisime üle mitme päeva end näidanud kirgast sügistaevast ning hoogsaid sügisvärve.

Selline vaade avaneb mu silmale, kui pea padjalt tõstan, fotoka panin targu padja kõrvale, et hilishommikune päike üles pildistada.

Plamen istus juba väljas ja püüdis viimaseid sooje päiksekiiri. Kohvi ta ei joo, muidu peaks ikka aurav kohvikruus ka käes olema. Jah, te näete õigesti - ma pole ka veel sokke sahtlist välja võtnud.

Oli aega uurida, ega keegi pole tahtnud endale rohelist kaarti lunastada, aiale tiir peale teha, üles vaadates otsustada, et see kirgas sinine taevas tuleb ära kasutada ja väiksele matkale minna, veel natuke kohmitseda ning siis kella kahe paiku metsa asutades tõdeda, et järel on umbes kaks tundi valget aega!!! 

Me elame põhimõtteliselt kahe rahvuspargi vahel ning matkateid ja -radasid on siinkandis TOHUTULT ja matkajaid väga arvukalt. Ei ole nii nagu Eestis, et võid kaks päeva metsas uidata ilma, et kedagi näeks. Sellest hoolimata satume me siin metsa harva. No ei ole minu mets. Meile lähim kodumets (segamets, okaspuu, see õige lõhn jne) asub Tatra mägedes:)

 

Aga loomulikult olen ma ebaõiglane, sest see kõik on siiski tore ja vahva pluss värske mäestiku(või peaks ütlema küngaste)õhk. Meie matkarada viis vaateplatvormini, kus miskit näha ei olnud:) Alles pildi peal tuli välja, et imeilus! Seal kuskil kaugemal voolab Doonau. Huvitav on see, et ka kõige kirkamal päeval on ilm siiski jube udune.

Pärast matka ja vaadet ootas meid aga päeva nael! Metsas oli tulel kolm hiiglasuurt guljasipada - kalaga, loomaliha, ubade ja lihaga ning ausõna, ma pole paremat guljassi, kui see ubade ja lihaga oli, elu sees saanud. Supp oli lihast nii paks, et lusikas seisis sees püsti, portsion oli kuhjaga ning see kõik maitses imehea (ja kui keegi on huvitatud, siis maksis 2,3 Euri). Vähetähtis pole muidugi ka asjaolu, et süüa sai õues, taldriku ümber käsi soojendades ning valget saia peal haugates:) See on koht, kuhu ma teid viin (ühes kohustuslike matkaradadega loomulikult), kui keegi peaks veel külla tulema. Mul on endal ka kiusatus sinna järgmisel nädalavahetusel tagasi minna.

***

Järgmine vaba päeva aga avaneb juba sellise pildiga. Autonina keerasime (umbes samal ajal ehk siis paar tundi enne keskpäevast päikeseloojangut) vastasuunas ning mägede asemel sõitsime Szentendre saarele. Kui nüüd saar kangastub kellelegi millegina, mis näeb välja nagu... ma ei tea... Vormsi, siis tegelikult jätkub saarel samasugune tiheasustus nagu Doonau kallastel muidu: väikesed külakesed-linnakesed ning vahel põllumajandusmaa. Erilisi loodusväärtusi me saarelt ei avastanud.

Nägin esimest korda elus härjarakendit. Sel hetkel, kui neid tuhatnelja kihutama aeti, polnud mul veel kaamerat ligi. Aga põhimõtteliselt see teine mees sõitis seal taga autokummil ning andis loomadele muudkui rooska.

No ja suure osa pärastlõunast toitsime karjakoplis hobuseid. Väga sobivalt asus kopli kõrval üks ülesvõtmata maisipõld, kust me hobuseid tõlvikutega varustasime. Ma loodan, et keegi seda väikest kadu pahaks ei pane. Muide, hobused teevad tõlvikuid krõpsutades jääkrõmpsutamise häält, võite arvata, et mul hakkas suu vett jooksma;)

Päikseloojangu ajaks jõudsime täpselt kohakuti meie kodulinnaga, ainult et teiselpoolt vett. Silda siin ei ole, Szentendrest saab saarele ainult paadiga ja ma ei ole seda kunagi teinud. Ning seetõttu, selgus, olen ma maha maganud tohutultpalju tohutultilusaid päikeseloojanguid. Näed siis!

Lõpuks pimestas see muudkui loojuv ja loojuv päike juba silma ning mõned pildid tulid tagurpidi. Kell neli kiskus pimedaks ning me suundusime tagasi "mandrile" oma tavapärase õhtu manu.