Kui öösel Mia meie juurde voodisse ronib, siis ma olen ikka öelnud, et võta oma padi kaasa. Täna südaöösel oli esmalt kuulda vähkremist ja natuke nuttu, siis paljaste jalgade pladinat meie suunas, tagasi minekut ning uuesti tulekut ühes resoluutse hüüatusega: "Emme, ma tulen koos padjaga!" Umbes, et tehke ruumi...
Ning hoobilt tagasi unemaale kukkumist. See padjaga tulek tegi mulle hirmasti nalja ja mulle tuli meelde üks teine padjalugu, aegade hämarusest, kui ma veel väga hajameelne olin, palju rohkem kui praegu. Olime kooriga kuskil 80ndate lõpus Soomes laulmas ja kaasa oli palutud võtta enda voodilinad ja -püürid, kuna üheks kohaks, kus ööbisime, oli mingi laste suvelaager. Ööbime, hommikul pressin asjad hädavaevu kotti, õhtul, kui on vaja oma sumadaniga järgmisesse kohta maanduda, kaeblen, et polegi veel nagu miskit ostnud, aga kott juba hirmus suur. Ja kui ma siis koti lahti teen, vaatab sealt vastu ilmatusuur padi, minu padjapüür ümber. Eks siis pererahvas pidi selle postiga eelmisesse kohta saatma. Aga juba järgmisel hommikul tõmbasin ma väljaminnes miskit pererahva esikust selga, ja alles poole teel avastasin, et tegemist ei ole minu enda täiesti viisaka teksajakiga, vaid pereema "prügikasti väljaviimise" riietega*.
Ah, kõik need naljakad lood tulid mulle öösel meelde, ajasid une ära ja ma vaatasin lõpuni ühe väga toreda Saksa filmi nimega Im Juli. Soovitan!!! Road movie Hamburgist läbi Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria Istanbuli.
* Termin "prügikasti väljaviimise riided" tuli meil kasutusele lapsepõlves Le Mujerese pabernukkudele riideid disainides. Selliseid oli kah vaja noh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar