Raamatutest ja fotodest

Marsruudilt Budapest-Turu-Helsinki-Tallinn-Stockholm-Viin-Skopje-Viin-Budapest (kus ma kohtusin paljude uute inspireerivate inimestega, aga jõudsin ka oma 22.11.77 sündinud õe 33ndale sünnipäevale) tõin ma Miale kaasa jänesepildiga kampsuni, tibuaplikatsiooniga pluusi, mustad peokingad, imeilusa talvemütsi, pikkade koibadega päkapikutüdruku, ühe Heljo Männi luuleraamatu ning Pipi (raamatu kujul). Väljaarvatud kaks viimast, võinuks kõik ülejäänu olemata olla. Ma arvan, et me ei tee peagi algavat sokiriputamise ja päkapikurallit kaasa. Esiteks ei mahu raamatud soki sisse, teiseks ei jaksa neid iga päev ikka osta ka ning kõik muu (muusika tuleb siit küll välja arvata) jätab Mia absoluutselt külmaks. Ta ei saaks mõhkugi aru, miks peaks päkapikud hakkama talle kommi ja muud nänni tooma. Tädi Pille juba tõi kivikesi (valged arahiisikommid) ja nendest jätkub jõuludeni:))

Mul ei ole ikka veel pilte tädi Helle ja tädi Pille meeleolukast siinviibimisest. Sestap olgu õiendatud üks vana võlg Martin Munkácsi näol. Tegemist on ühega paljudest Ungari headest fotograafidest, kes oli muideks esimene, kes tõi modellid moesessiooniks stuudiost välja, ja kelle ilmakuulus näitus "Think while you shoot" on lõpuks kodulinna tagasi jõudnud. Kõigil, kel siiapoole asja, soovitan ma väga seda Ludwigi muuseumisse vaatama minna!

Muude kuulsuste hulgas fotografeeris Munkácsi rohkelt ka Katharine Hepburni ja minu üllatuseks tehti juba siis "enne ja pärast" fotosid. Munkácsil on üks hirmus hea kontrastide sari, a'la New Yorki pilvelõhkujad ning nende jalamil laiutav surnuaed, ning selles sarjas on ka pilt Hepburnist naturaalist, väsinud naha, suurepoorilise ninaga, kortsus laubaga naine, allkirjaks "Kathy" ning seesama retušeeritult, allkirjaks "Hepburn", nii nagu me teda teame.

Aga põhiline on ikka see, et Munkácsi seisukohavõtt selle kohta, mis on fotograafia, kuidas teha head fotot, millist kaamerat millise töö jaoks valida jne kõlab 100% kaasaegsena. Asenda pimik photoshopi või lightroomiga ning mitte midagi ei ole peamistes fotograafiapõhimõtetes viimase 80 aastaga muutunud. Ja tegelikult ei ole ju ka hakatud paremaid fotosid tegema, geeniust ei piira ükski aeg ega tehniline võimalus.

Kusjuures see on meile juba teine hää fotograafiaelamus Ludwigist, eelmine aasta rippus üleval Robert Capa, eelmise sajandi kuulsaima sõjafotograafi (ka ungarlane) isikunäitus. Sellist inimestemurdu, kui Capa näitusel, olin ma varem ainult muuseumiööl ning Vatikanis kogenud. Mia on kõik näitused muidugi ilusti kaasa teinud, aga aasta pressifotode väljapanekule me temaga siiski enam ei läinud. See-eest käisime vaatamas teist toredat näitust - mehhiklase Fernando Botero paksukesi. Väga muhe oli. Ta kohe ei oska peenikesi joonistada, isegi Kristus ristil oli ülekaaluline, kusjuures nagu ta jutust aru oli saada, ei tee ta mingeid statemente, vaid on lihtsalt võlutud ümarustest ja volüümist. Nii kosutav!

Kui aga Ludwigi muusumi juurde tagasi tulla, siis muuseumihoone ja sinna juurde käiv kontserthall on ise ka vaatamisväärsused. Oma selge joonega nii erinev kogu ülejäänud Budapesti arhitektuurist.

PS! Selle sissekande ajal kukkus postkasti ülalkorruselt selline kiri: "Due to the recent weather forecasts for the afternoon with huge snowfalls in the area of Budapest and the expected chaotic traffic situation due to very probably icy road conditions - on behalf of Marta – I kindly ask you to leave the Szentendre HQs for home as soon as possible but latest by noon today. If the conditions will have no change for tomorrow and if it is possible, please, work from home also tomorrow similarly to this afternoon."

Kusjuures täiesti asjakohane - mul on ka veel suvekummid all. Praegu aknast välja vaadates tundub küll, et garaazini selle lumega enam ei jõua. Ilusat talve meile!