Hetk

Ma usun, et Krista Kõivu tollal veel palju kodukootum blogi andis suure tõuke siinse blogi pidamiseks. Vähemasti ma mäletan, et kui ma tolle leidsin - ja ma pean ütlema, et ma ei teadnud blogimaailmadest tollal midagi ning ei huvitanud nagu ka -, lugesin ma kõik ta sissekanded algusest peale läbi ning efekt oli samasugune nagu oleks Bullerby lapsi lugenud. Loomulikult rääkisin ma Krista blogist ka Kristile ning üsna varsti käisid Krista tegemised ja lapsed meie jututeemadest sama harjumuspäraselt läbi nagu muud kodakondsed.

No ja oli ainult aja ning Krista fotograafiks kasvamise (seda on olnud täiesti fantastiline jälgida) küsimus, millal me tema juurde fotosessioonile jõuame. Me käisime neljakesi - Kristi, Kärt, Mia ja mina, sest Kuldar oli tööl ning Plamen oli Eestist seks ajaks juba jalga lasknud. Ning loomulikult polnud tegemist sellise sulni ettevõtmisega, nagu Krista oma blogis fotosessioone ekslikult kirjeldab, vaid ikka korraliku (tihti tagajärjetu) veenmistööga, et laps võiks ka pildile tulla (suurema puhul) ning valuliku ümberriietumis- ning söögiaega sissesõitmisprotsessiga (väiksema puhul). Krista ütles, et emad olevat korduvalt kurvalt nentinud, et nende fotosessioon ei sarnanenud mitte põrmugi sellega, kuidas Krista veebis asju kirjeldanud on.

Ma astun ka "kurbade emade" leeri, nentides et Mia "ametlik" pildistamine läheb aasta aastalt keerulisemaks. Võib-olla sellepärast ongi minu arvates üks parimaid pilte tulnud mitte lastest, vaid meist endist. Nii toredat õdede-pilti pole meist kaua tehtud. Aitäh, Krista! Me muidugi rääkisime Sinust, Su elu- ja üleelusuurusest veel hulk aega, kui olime pärast sessiooni kohvikusse maandunud. Õdede omavaheline kvaliteetaeg:)

 

Järgmises postituses näitan lapsi ka:) Krista enda viite pildistamisele leiab siit