Seesinane oli üks tavaline talvepäev meie kelgupuhkusel olles, nüüd juba täpselt kuu aega tagasi. (Mul on arvuti kõrval pikk nimekiri teemadest, mis vajavad blogistamist, aga tegelikkuses saab nendest kirja ainult mõni üksik, siis on juba uus aastaaeg, uued teemad ja uued kohasemad pildid peal.)
Aga olgu see siis meenutamaks, et talv oli erakordselt lumine, purikane ja pikk. Ning Eesti poolt vaadates on säänne lumi ja lumevalgus ikka veel vist täitsa igapäevased.
Nagu kord juba ka varem kirjutatud, algas suur osa meie puhkusepäevi Kalamajas Kukupai tunnis, tihti jätkus päev Boheemis väikse brunchiga ning tol päeval jalutasime pärast vahepeatust Boheemis Kalamaja puuasumist Kadrioru puuasumisse.
Balti jaama lumelinna me sel korral ei jõudnudki, et Kadriorus jääkujud nägime ära.
Kuna väljas oli tõesti külm, pidime me iga natukese aja tagant kohvikupeatuse tegema, ja et me juba sealkandis olime, läksime uudistama Miia-Milla-Manda lastemuuseumi äsjaavatud kohvikut. Kohvik on mõnusalt lastepärane, valik, mida osta-süüa, oli siiski väiksemapoolne ja mitte eriti maitsev. Ehkki alguses oli plaanis kohvikus aint tass teed juua ning edasi minna, möödus kogu pärastlõuna mängides, lisaks organiseeriti lastele nööbiõmblemise tund. Ausalt - Mia käsitses nõela ja niiti sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks ta neid enne ka käes hoidnud.
No ja peagi hakkaski päike loojuma, ning kuna minul oli ikka veel nägemata päikeseloojang talvisesse merre - üks neid Suuri Asju, millepärast sai Eestisse tuldud - seadsime sammud Russalka poole. Ent iga sammuga läks olemine külmemaks ja jäisemaks, nii et viimaks tuli tagasi pöörata. Ainult selle nägi ära, et päike merre küll ei looju. Kuhu ta siis Tallinnas sellisel aastaajal loojub?
Selle päikeseloojanguga on kummalised lood - Eestis on mul piinavalt valus, kui ma päikest loojumas ei näe, sestap käisime me eelmisel suvel küllalt tihti ka Kakumäe rannas üsna õhtul hilja mängimas. Ent Ungaris ma isegi ei tea, kuhu päike loojub. Peab ütlema, et steppide ja lagedate pustade maal Ungaris loojub päike ikka ja alati kuhugi mäe taha ning kott ongi peas. Paljude jaoks ilmselt kompenseerib soojus pimedad õhtud - aga minu jaoks küll mitte. Kevad ilma tasapisi valgemaks minevate õhtutega pole mingi kevad.
The winter in Estonia sometimes might be dark but this last winter with all the snow I saw in the weeks of December-January was a exciting return to my childhood when we had such long and thick-snowed winters in Dobrich where the wind could bring so much cold from Siberia or even from Estonia.
VastaKustutaIt is not the same when you feel the nature in a foreign country - it seems that there is a genetic passport to enter every climate and geographical location. I am still applying for a visa to Estonia. Maybe later for a residence permit.
Миа, животът ти сигурно ще те срещне с много страни и хора. Вече имаш доста в списъка си. Желая ти навреме да откриеш простотата и искреността от преживяването на ново пътуване и живот извън мястото, където си израснала. Сега това е все още някъде между Талин и Сентендре.