Lasteaed on kadunud!

Kahe ja poolene Theo on juba ammu lasteaiaküps, aga kui hästi läheb, pääseb ta sinna sügisel, sest 2016. aasta sügiks ma ta ka kirja panin! Ei tulnud pähe, et ta võinuks tahta sinna varem minna. Aga kuidas ta tahab ja kui surmigav on tal kodus üksinda mängida!!! ! Igapäevane vestlus on meil selline, et "homme lähme lasteaeda, eks ole".... ja kui minu poolt on paus, siis täiendab ise "...või kooli!" Üks hommik, tegelikult juba mitu kuud tagasi, kui ta oli jälle lasteaialainel, ütlesin ma, et me peame vist sulle tõesti lasteiaia otsima, mille peale Theo tõeliselt siiralt imestades: "Kas lasteaed kadus ära? Otsime üles!"

No ja siis mõni päev hiljem pidin ma hommikul Miat kooli viies Theo kaasa võtma ning ma võtsingi ta otse voodist magamise pealt, tekk ümber. Teepeal ärkas Theo muidugi üles, uudistas mind väga suurte silmadega, mõtles, mõtles ja välja mõtles! "Kas me nüüd lähemegi lasteaeda?" küsis ta viimaks. Ja kui ma selle peale midagi ei vastanud, mõtles ta veel natuke ja ütles siis "aga mul ei ole ju pükse jalas!" Siis me küll naersime Miaga kõvast. Asi ise lõppes muidugi nutuga sel hetkel, kui Theo sai aru, et sisse pööratakse mummi poole. Vot sel hommikul oli ta mu peale tõelisest vihane! Nii vihane, et ma pidin teki sisse mässitud lapse paljajalu lumele panema, sest ma lihtsalt ei suutnud seda väänlevat olendit oma käes enam hoida, kui uksi lahti tegin. (Vahemärkuse korras: see ei jäänud muidugi märkamata naabrinaisele, kes oli sellest kohe esimesel võimalusel mu emale ette kandis.) Theole muidugi meeldib mummi juures väga ja kui me sealt koju tuleme, paneb ta kohe ette, et hakkame tagasi minema, aga ta saab ka väga hästi aru, et lasteaias mitte käies jääb tal hulk toredaid asju tegemata.

Võimlemisest Solvi juures oleme ammu välja kasvanud, ühest lauluringist, mis mulle logistiliselt ja ajaliselt kõige paremini sobis, juhatati meid hiljuti viisakalt välja, sest Theo olevat ka sellest välja välja kasvanud. Uus lauluring, mis hakkab laupäeva hommiku kohta liiga vara, tundub mulle titekas, aga Theole vist siiski sobib. Välja arvatud sel hommikul, kui ta oli mind üles ajanud, et laulma minna, me olime linna teise otsa sõitnud ja siis ta keeldus uksest sisse minemast, väites, et rohkem ta laulda ei taha ning temapärast võiks liikuda järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on meil pannkoogid Telliskivilinnakus.

Kunstiring, kuhu ma olen ka lubanud minna, läheb mul pidevalt meelest ära ja kodust käelist tegevust ei harrasta meist Theoga keegi:( Lisaks jääb mõningatel kiiretel päevadel laps ka täiesti tubaseks, sest kellelgi ei ole aega talle selga panna ja välja minna.

Seega: kõik lootused on lasteaia peal! Theo võib lugeda sissesaamiseks "meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas... " See on tal ilusti peas!