Theodor

Kui Mia on sündinud põhjapoolkera kõige külmemal päeval, 19. jaanuaril, pärast kaht ööpäeva kestnud intensiivset sünnitustegevust, mis jäi kümme päeva enne sünnitust tekkinud süvaveenitromboosi tõttu valgusaastate kaugusele loomulikust sünnitusest, milleks ma Liivamäe aktiivsünnituse raamatu abil ettevalmistunud olin, siis Theodor on sündinud kõige valgemal ajal, 22. juuni hommikul kl 8.07, pärast paaritunnilist vedelemist koduses mullivannis ja täpselt tund aega pärast keskhaiglasse saabumist. Kui ma pärast Mia sündimist mõtlesin, et see tegelikult ei ole võimalik, et naisel on mitu last, siis Theodori imepäraselt lihtne sündimine oli justkui kompensatsioon eelmise õuduse eest ja teadasaamine, et ah päriselt siis nii sünnitataksegi!

Ehkki Theodor oli väga käbe tulija hetkest, kui sünnitustegevus pihta hakkas, oli tegelikuks tähtajaks 13. juuni. 13. juuni oli tähtajaks ka Theodori lähisugulasel Markusel (poiste vanaisad on kaksikud), kes samuti viivitas. Et mitte siia ilma üksi saabuda, leppisid poisid mingil ainult nendele teada oleval telepaatilisel teel kokku, et sünnivad üheskoos, sünnivad küll hiljem, kui plaanitud, aga see-eest korraldavad nad asja nii, et nende emad saabuvad sünnitusmaja vastuvõttu sekundipealt samal ajal, sünnitavad kõrvalpalatites ja enam-vähem samas tempos. Hea pärast koos jaanipäeva veeta ja haigla aknal Kalevi staadionil mürgeldavat Metsatöllu kuulata:) (PS! kuu aega hiljem, 13. juulil pidi sündima Briti troonipärija George, kes sündis ka 22., sedapuhku siis juulil.)  

Aga kui veel Mia ja Theodori sündimist võrrelda, siis nende kahe sünnituse ainus ühisosa on ilmselt see, et kummalgi puhul ei kasutanud ma ühtegi valuvaigistit. Theodoriga ei olnud vaja ja Miaga ei olnud lubatud. Miaga ei olnud midagi lubatud: kuna tromboos tekkis raseduse väga hilises staadiumis, ei oldud kindel, kas see lahustub ajaks, mis sünnitustegevus peale hakkab, ja  seega ei olnud lubatud isegi sünnitamine, st füüsiline pingutus ega ka keisrilõige. See-eest olid pikad kõnelused haigla psühholoogiga, kes regulaarselt minu juurde saadeti ja kellega jutuajamistest ma peaasjalikult mäletan, et mina jäin ikka kuidagi optimistlike toonide juurde sellal kui psühholoog oli ikka väga pessimistliku olemisega. Kusjuures kui ohtlik on asi, jõudis mulle kohale siis, kui ma juhtumisi keskhaigla peamajas nägin tuttavat anestesioloogi, kellega me siis minu seisundit arutasime ja kes täiesti tõsiselt ütles, et ma võiksin arvestada sellega, et ma võin ära surra. Siis vist jõudis pärale...

Aga sünnitusteema lõpetuseks minu esimene ja ainuke nõuanne oleks - sünnitama võta kaasa personaalne ämmaemand! Theodori aitas ilmale ja sellele eelneva tunnikese meelt lahutada Kaili Nisu, kes võttis vastu ka Kristi kaksikuid ja kelle puhul ainult tahaks, et kallis Eesti vabariik suudaks vääriliselt hinnata tõelist professionaalsust ning inimesi kodus hoida. Tore on, kui saab kellelegi keset ööd helistada, et istun vannis ja ootan, mis edasi saama hakkab ja kes sulle siis meelde tuletab, et keera vesi jahedaks, aitab avanemisele kaasa (Miaga näiteks valutasin ma omaenda tarkusest kuumas vannivees ja see pärssis sünnitustegevust veelgi enam). Ja kuna Mia sünnitus kestis kohutavalt kaua, oli mul tegemist kahe meeskonnaga, kel kummalgi kardinaalselt erinev arusaam, kuidas/kui kaua/mis asendis jne ma sünnitama pean ja erakordselt ebaprofessionaalne ämmaemand kuskilt "kuku"-nimeliselt galaktikalt (kui ma nt pärast mingit järjekordset mõõtmist küsisin, et kaua veel minna võiks, siis ta vastas, et "mul pole aimugi, ma pole sünnitanud"), siis seda enam hindad oma ala tõelist proffi, kel peale meditsiinilise mõõtme on ka vaimustavalt inimlik mõõde.

Kui sünnitus oli nagu öö ja päev, siis rasedus oli peaaegu üksühele sama (olgu, esimese rasedusega hakkasin end tromboosi asjus kõhunahka süstima viimasel 10 päeval ja teise rasedusega profülaktikaks kohe esimesest päevast alates), mille saab võtta kokku ühe sõnaga - morning sickness 24/7 ja seda üheksa kuud järjest. Kui kellelegi ikka kohe üldse ei sobi rase olla, siis olen see mina! See oli ka põhjus, miks ma ei suutnud siia kirjutada! Töölt mingit hinnaalandust muidugi ei olnud, ma lugesin ükskord lennukis aja surnukslöömiseks kokku - ma lendasin 48 korda selle raseduse ajal lennukiga, oksendasin n korda täis Viini lennujaama wc ning lugematud hotellitoad - ja ma lihtsalt ei suutnud! Kes pole seda läbi elanud, sellele pole ilmselt võimalik kirjeldada, KUI PAHA võib ühel inimesel olla. Põhimõtteliselt ei ole esimesel neljal-viiel kuul MITTE ÜHTEGI selget momenti, kui südamepaha ja külmavärinaid ei ole. Hiljem võib hetkiti olla ka parem, vähemasti ei oksenda nii umbes kaheksa korda päeval ja öösel. Miat oodates läksin ma haiglasse, kui ma hakkasin öösiti täiesti kontrollimatult voodisse oksendama, ma olin kümme päeva keset juulit haiglas ja sain tilka ja no natuke läks paremaks. Theoga käisin ma eelmiste pühade ajal Eestis olles päevases statsionaaris tilka saamas, aga see ei mõiganud kõige vähematki, see-eest osalesin ma täiesti juhuslikult kunstiteraapiatunnis, sest rasedad, kellele kunstiteraapiat tehti, kogunesid päevaravitoas, kus ma istusin, kanüül veenis ja ma pean ütlema, et see oli mu raseduse üks helgemaid hetki. (Uskumatu, et see kunstiteraapiatund, millesse me kõik algul väga skeptiliselt suhtusime, aitas kohe sünnitama minevat naist, kes naeris, et liimimine-lõikamine on nii huvitavad, et põhiasi jääb hoopis unarusse, mind, kes ma olin käelise tegevusega nii ametis, et ei märganudki, et tilk oli ammu tühjaks jooksnud ning tasapisi immitses voolikusse juba veri (ma ei arvanud iial, et suudan esiteks üldse midagi paberile luua ja siis selle abil ka veel kogu situatsiooni ära seletada) kui ka naist, kes pidi otsustama meditsiinilistel põhjustel abordi kasuks ja kes oli täiesti liimist lahti ja tunni lõpus seda rohkem hämmingus, et riiklik arstisüsteem on midagi säärast kriisisituatsioonis olevatele inimestele välja mõelnud ja see ka veel toimib!) 

Kui traumaatiline võib see südamepaha olla kirjeldab näiteks fakt, et pärast Mia sündi viskasin ma ära täiesti korralikud mitteraseda riided, mida ma olin raseduse ajal kandnud, sest ainuüksi nende nägemisest läks mul süda uuesti pahaks. Nüüd Theoga - ma ei tea, mis mul arus oli - ostsin ma ühest lennujaamast taanlaste disainitud käekella. Ma kandsin seda ühel kõige jubedamal südamepahapäeval Genfis ja pärast seda pole ma suutnud seda enam käe peale panna.  

Ainus, mis aitab südamepaha vastu, ta ei võta seda ära, aga leevendab sekundiks, on millegi toeka ja pigem rasvase söömine. Puuviljad, salatid jm selline on täiesti välistatud. Loengud raseda tervislikust toitumisest ajavad mind naerma. Nii kui kõht läheb tühj(em)aks on asjad väga halvasti. Eelmine aasta samal ajal, ja seda kuude viisi, ärkasin ma kell kolm öösel, oksendasin vannitoas kollast sappi, see on jäle!!!, ja praadisin siis endale kaks muna. Lähetustes olles olin ma esimene hommikusöögiukse taga, ÜRO istungitelt hiilisin ma pisut varem ära, et saaks kaks korda käia lõunat söömas, ükskord mingis Brüsseli raudteejaama lähedases hotellis olles avastasin, et mul ei ole kuni hommikuni mitte ühtegi palukest suhu pista ja mul ei olnud mitte mingit tahtmist minna selles kriminogeenses paigas mingit kebabit hankima. Ma istusin liikumatult teleka ees ja vaatasin prantsuse kokkade võistlust, ise hirmul, et kuidas ma hommikuni üle elan. See on jube! Ja milline vaimustav vabanemine sundsöömisest ja südamepahast täpselt sel hetkel, kui laps on ära sündinud. Juhuu!

Ja viimaks, Theo pidi sündima pisut varem kui ta sündis, aga tegelik viivitus oli siiski aastatepikkune... Õigupoolest tahtsime me Miale õde-venda kohe, kui Mia sündinud oli, aga tegelikkuses oli ootus tõesti väga-väga pikk ja närvesööv... Mina jõudsin vahepeal vanaks saada, Mia jõudis vahepeal suureks saada ja ka ise ootama hakata. Kui me mõnikord Plameniga kinno läksime ja lapse vanaemale jätsime, küsis Mia, et kas te lähete tita asjus...? Aga kui me süvenema hakkasime, et keda me ootame, siis selgus, et hoolimata ponnistustest ootasime me kõigest tüdrukut... Mia tahtis kindlasti õde, meie Plameniga olime nii kaua juba olnud tüdruku lapsevanemad, et me ei kujutanud Poissi enam ette. See võttis mult omajagu mõttejõudu, enne kui ma hakkasin avatult mõtlema Poisist.... ja enne, kui see sündis, ei saanud Theodor tulla, aga ta tuli KOHE, kui see mõte oli küps! Mul on nii kohutavalt hea meel, et ta jaksas selle ära oodata ja et ta just meie juure tuli. Ingellik olevus! Oma armas ja kallis esimesest silmapilgust. Sünnist saadik naeratav ja rahulolev. Beebiteraapia 24/7 ja just seda me hing praegu vajab!


 Piltidel on Theodor nädalane.