Peajalgsed koertega

Pildi allkiri: Emme ja Mia jalutavad Oprah ja Maxiga. 

Üsna hiljuti hakkas Mia inimese moodi olendeid joonistama (muide, ma tahaks kirjutada, et "on hakanud", aga ma lugesin ühest hiljutisest intervjuust algkooliõpetajaga, et germaani keeltele omane täismineviku kasutamine sööb eesti keelele omast lihtminevikku välja; mina sobin selle tõestuseks suurepäraselt).

Seda, et selliseid inimese moodi olendeid peajalgseteks nimetatakse, lugesin ma internetist, kui otsisin taga, millal lapsed joonistama õpivad:) Minust ei ole siikohal üldse tolku; ma sain juba lasteaias joonistamise järeleaitamistunde...

Tegelikkuses näevad Oprah ja Max välja sellised.... (koerte pildistamist peab veel kõvasti harjutama)

...ja Mia näeb ühes koertega välja selline. 

Et kaks koera on Miale ilmselgelt vähevõitu, ta käib söötmas ja mängimas ka veel naabrikoeraga.  Ja muide, koertega räägib ta inglise keeles! Nii et meil on nüüd ema-, isa-, lasteaia- ja koertekeel!

Õhtuti on meil väga meeleolukas jalutuskäik ülesmäge (meil ongi hetkel võimalik ainult üles- ja allamäge liikuda, tasapinnalisi vorme siin pole), mis näeb välja pigem tõsise treeninguna. Mia hoiab Maxi rihmast ja jookseb tema tempos, Opraht üritab taltsutada Plamen. See proua koer on nii tormakas, et teda ei jõua keegi kinni hoida, ainult kui Max väga kaugele taha jääb, ootab Oprah teda järele. Mäe otsas ootab meid üks martsipaniõuntega õunapuu. Me iga kord sööme suure hulga õunu (koerad kaasa arvatud), vaatame päikeseloojangut, tulede süttimist ning traavime siis alla tagasi.

Päike loojub siin juba kuskil poole seitsme paiku, nii et ega me iga kord seda pimedust ennetada ka ei suuda. Lisaks sätib seitse kuud kestnud suvi sügiseks ja meie mõnus õueelu hakkab lõpema.

Aga järgmine reportaaz tuleb kindlalt veel suvest - nädalavahetusest Joonia mere rannikul.