Mul on hea meel, et minu tööga seotud komandeeringud ei piirdu peaaegu mitte kunagi ainult traektooriga lennujaam-koosolekuruum-lennujaam, vaid mul on tihti asja ka maale, mägedesse, mere äärde. Ja kui selleks vajadust pole, on siiski aega vähemasti ühel õhtupoolikul kolleegidega, kellest mitmedki on sõbraks saanud, maha istuda, kohalikku toitu nautida ja rääkida.
Seekord sattusin ma ehedasse serbia külla Pristina külje all, kus, nagu üleeelmises postituses ka mainitud, elavad sõbrad, kelle missiooniks on luua külalaste vabaajakeskus, kus saab käia koos mängimas ja turnimas ning kus lisaks saavad lapsed õppida ka inglise keelt. Vabaajakeskuse loomine pole läinud küll ilma tagasilöökideta, lisaks muidugi kohalike ilmselge usaldamatus sääraste tegevuste suhtes, a'la miks peaks olema kellelgi tahtmine pakkuda meie lastele tasuta ajaviidet, ilmselt on tegemist spionaaziga. Aga eks Daily ja Dejan kirjuta sellest rohkem.
Ma ei tea, kas Gračanica hiigelajad on juba möödas või alles ees, aga koht on mänginud tähtsat rolli Serbia ajaloos. Gračanicas asub üks serbia ortodoksi tähtsamaid kloostreid, mis oli keskajal Serbia kultuuri, diplomaatia ja poliitika keskuseks ja kus ka nüüd Kosovosse jäänud Serbia kultuuri- ja usueliit koondub. Kloostrisse on mh on maetud Serbia prints Lazar, kes hukkus kuulsas Kosovo lahingus türklaste vastu 1389. (Koostri olulisust nätab ka Vikipeediast leitud fakt, et Püha Jumalaema Serbia Assotsiatsioon on ehitinud kloostri peaaegu üksühele, ainult 18% suuremas mahus, uuesti üles ka Chicagos).
Kui ma Kosovost tagasi jõudsin ja oma serbia kolleegile, kellega ühes toas istume, ütlesin, et käisin Gračanicas, oli ta silmnähtavalt liigutatud. Loomulikult küsis ta kloostri ja külakese käekäigu kohta. Loomulikult vastasin ma, et kõik oli lihtsalt suurepärane, aga ei suutnud siiski jätta ütlemata, kui palju prügi igalpool vedeles. See tõdemus tegi teda muidugi kurvaks. Mitte selles suhtes, et see seal vedeleb (nii see lihtsalt on), vaid selles suhtes, et ma ei oleks pidanud seda üldse mainima.
Tegemist olekski tõelise ökokülaga - kui vähe nad meiega võrreldes tarbivad! - kui poleks seda suurt lagastamist. Olgu allolev pildiseeria väikeseks sisselõikeks ühte võimalikku eluollu. Daily ja Dejan on oodatud kommenteerima.
Esiteks paar pilti arheotüüpsetest soorollidest:)
Selle pildi peal on mida isegi näete, ning selle kõrval leivaahi.
Maja ilma valge krohvita, täitematerjal on hobusesõnnik, 100% öko. 
Eelmise maja kõrval on aga säänne maja - selle omanik kuulub kohalikku poliitilisse eliiti. 
Peatänava butiigid...
..ja küla prügila. 50 meetrit lasteaiast.
Kohalikud neidised abielluvad 16-18 eluaasta vahel ja on 21. eluaastaks mõnikord juba lahutatud. Dejan lubas osta relva, kui Rebekka meheleminekuikka jõuab:) Ja lubas, et ükski serblane ega albaanlane teda endale ei saa.
Aitäh ;-) ma oma seebikaga ei saaks elusees nii toredaid pilte. Kommentaariks veel, et see kena kaunistatud kaarvärav poliitiku maja ees on pulmavärav. Alati kui peres on pulm, siis kaunistatakse selline asi ja hoitakse vähemalt 6 kuud aga kui paberitupsud kauem vastu peavad, siis seisab see seal veel aastaid, ilus on ju ;-P
VastaKustutaTänan täienduse eest! Pildid annan üle järgmine kord, kui Kosovosse tulen:)
VastaKustuta