Lasteaiatoit

Ma ei ole Kosovoga veel ühel pool, aga vahele üks kodune teema. Mia pole osanud kunagi öelda, mida ta lasteaias sööb (mäletatavasti rääkis ta eelmisel aastal iga päev, et sööb kartulisuppi), aga ka sel aastal pole osanud ta täpselt seletada, mis söögiks. Ilmselt tuleneb see asjaolust, et kodused söögid on teistsugused ning ta ei tea ungari toitude nimesid (eks ma ise ju saan ka menüüd lugeda, aga mis iga nimetuse taga ennast peidab, ma ei tea). Nii ma vähemasti arvasin ja loodan siiani, et enamikul juhtudel on asi selles.

Aga nüüd... oleme Miaga suures toidupoes. Ungari toidupoodides selliseid sooja- ja külmatoidu lette pole nagu meil, aga siiski mingeid grillitud kanakoibasid müüakse ja sellest letist mööda minnes, hüüab Mia korraga - näe lasteaiatoit! Ja mis ma näen - letil on pruunid paneeritud tahukad, ma ütleks et klotsid, mille kohta ei ole absoluutselt võimalik arvata, et tegemist on toiduga. Kala, kana, juust... ei tea. Paneeringut vaadates tuleb meelde inglise keelne termin deep fried ja too paneering ise on oma sentimeeter paks. Seda nad siis söövad. Viimastel päevadel on Mia ka kurtnud, et tal kõht pärast lasteaias söömist valutab. Üldse on tal selline mõiste nagu kõhuvalu tulnud meile seoses selle uue lasteaiaga.

Ausalt öeldes ei ole mul aimugi, mida teha. Paluda lapsele paneeritud toitu mitte pakkuda... perekonna tervisliku toitumise põhimõtetest lähtuvalt??? Vahetada veelkord lasteaeda...? Või võtta üle Mia ülioptimistlik suhtumine "Ah, pole midagi!" asjadesse, mis nihu läinud. Hommikuti on Mial õnneks kõht neljaviljaputru täis, aga muidu peaks ta sööma shokolaadikrõbinaid vaniljepiimas!

Fotol on ungari rahvustoit langos, mis on võrreldes paneeritud kuubikutega suisa meeldiv suutäis.

Ahh, ja eilne lugu tuli meelde - lapsele järele minnes oli teine mänguväljakul pidzaamapükstes. Ja nii me ka koju tulime, sest tavalisi pükse me üles ei leidnud ning teist seelikut/pükse kaasas ei olnud:)