Süda

Nagu te mäletate, tulin ma seekord Eestisse autoga ja sestap ei olnud ma ka kohe pärast pühade lõppemist valmis tagasi kimama. Kuna meie organisatsioonil on ka väike kontor Tallinna südalinnas, elan ma hetkel väga keerulist elu - kontoorasse jõudmiseks pean ma loovima mööda kõikidest ahvatlevatest kohvishopidest, Kaubamaja toiduosakonnast, õdusatest söömakohtadest, gigantide allahindluseheitlustest, kuhu nad hirmasti mind tõmmata tahavad, siis pean ma veel võitlema kiusatusega tööle tulemise asemel hoopis kelgumäele minna, suusatama-uisutama, sõbrannadega kohvitama, mehega kinno. Niisama luusima. Kiusatus, millega ma enam ei võitlegi, on mind lõuna ajal Bestselleris ootav Tom Ka Ghai supp. Ma ei tea, kuidas see supp päriselt Tais maitseks, aga Bestselleri oma on minu absoluutne lemmik kõikides supikategooriates kokku..

Niisiis mitte mingisugust rütmi, rutiini ega korduvust pole mu elul praegu (peale Tom Ka Ghai muidugi) - mis meeldib mulle niikaua, kui päris kaoseks kätte ei lähe. Teiseltpoolt pole mul kontoris peaaegu mitte kellegagi suhelda, ja seetõttu on mul asjad juba kaugelt enne tähtaega tehtud ja esitatud ja südametunnistus vähemasti ses osas puhas. Kas selline võiks ka päriselu olla, mitte ainult ajutine väljaaste elust?

¤¤¤¤

Ma tahtsin juba ammu esitada esimest Mia tehtud pilti, aga eile tuli lugu ka sinna juurde. Niisiis, olime Nõmme uisuplatsil, Mia leidis sealt endale ühe väikse sõbranna, kes varsti minu juurde uisutas ja ütles, et Mia kaotas oma südame ära. Liuglen siis vaatama - Mia kompab südant püksisäärest ja mujalt, ise hirmus murelik, et süda kadunud.... Ei jäänudki muud üle, kui jopelukk lahti teha ja käsi südamele panna. Tuksus küll. Seepeale rahunes vaeseke maha ja uisutas edasi.

Selle pildiga oli aga nii, et hulkusime suvel Viitna järve taga metsas, sõime mustikaid ja siis Mia korraga ütles, et las ma teen sellest südamest pilti. Mina ei näinud mingit südant, aga Mia silmade kõrgusel oli kännuseen tõesti südamekujuline. Siin ta on. Täitsa tema tehtud, isegi fotokat ei pillanud maha.

Pärast Viitnat suundusime loomulikult Võsule, ma ikkagi pean need kaks suvist pilti ka panema. Eks siis edaspidi talve ka.