Ühel hommikul üles ärgates oli tuba valgust täis ja tekkis tunne, et oleme sisse maganud (päeva sisse, sest kuhugi konkreetselt meil minekut ei olnud). Tegelikult ei olnudki kell ülipalju (hm, ainult 9), ent tunne tekkis sellest, et korter oli päikest täis. Siis alles sain aru, et vähemasti nädal aega pole juba päikest näinud ja me oleme hommikuti mingisse ühtlasesse hämarusse ärganud. Ent minule - Kesk-Euroopa nüridast valgusest ja värvitusest tulnuna - pole küll veel tundunud, et aastaaeg on liiga pimedaks keeranud. Sügis on olnud nii erksavärviline, et isegi päikse puudumist pole tähele pannud.
Sel ainsal päikselisel päeval mul fotokat õue minnes kaasas muidugi polnud, need pildid on paar päeva varasemast jalutuskäigust. Kassisaba on ses mõttes ikka strateegiliselt väga hea koha peal, et nii Raekoja platsi, Vabaduse väljakule kui ka muudesse linnasüdametesse jõuab 10-15 jalutuskäiguga. Meie igapäevane teekond - olgu siis vankriga jalutades või üle Toompea linna tormates läheb mööda Adamsoni parki, Hirveparki, Toompead, Pikka või Lühikest jalga. Sellisest luksusest oleme homme siit välja kolides ilma. Väga ilus ja mugav aeg oli.
Staadion Toompea külje all. Sportlasi, kes pilti elustanud oleks, ei olnud aega passida.
Да, Миа. Мама обича есента. Аз също - с повече блясък на слънцето, може би, с малко пътуване през страната, където съм роден, и където винаги е имало поне седмица в този по-тъмен дял на годината, когато се чувстваш добър и нежен, и знаеш, че идва пролет.
VastaKustuta