Kohtumine tundmatuga (hambaarsti ukse taga)

Hambaarsti, kuhu logopeed meid juba talvel keelekida lõikama suunas ja kuhu me pärast taaskordset suunamist viimaks läksime, ukse taga istub ema väikse poisiga, kes kogu alljärgneva dialoogi ajal taob mingi pulgaga vastu koridori radiaatorit.

Mina: "Tere, kas te ootate dr T.K-d?"
Poisi ema: "Jah, meil on kella üheteistkümnene aeg." Hindav pilk lapsele. "Kas te käite juba koolis?"
Mina: "Ei, ta on alles neljane"
Poisi ema: "Meie oleme alles kolmesed, aga oskame kirjutada ja lugeda ning tahaks väga kooli minna!"
Mina: "Väga tubli teist."
(Aga miks me ei ütelnud, et siis tuleb välismaale kolida, seal pääseb kool varem, eriti Jaapanis võetakse juba kolmeseid kooli...)
Poisi ema: "Kas te olete esimest korda hambaarsti juures?"
Mina: "Ei ole."
Poisi ema: "Kas siis hambad on nii augulised?"
Mina: "Ei ole, hoopis..."
(Aga miks ma ei ütelnud, et hambaid tuleb kontrollida igal aastal.)
Poisi ema: "Aa, siis on puseriti, küll on kahju, siis jah tuleb breketid panna."
Mina: "Breketeid nüüd vaevalt nii väikestele lastele pannakse..."
Arst: "Sisse!"

45 sekundit hiljem tuleb tandem välja. Mina: "Nii kiiresti?" Poisi ema: "Me tegime juba ukse peal suu hästi pärani lahti, kõik on korras!"

Muide, keelekida lõikamine võttis ka 45 sek plus 15 sek muud sehkendamist. Ja sellel arstile antakse aegu igaks täistunniks, ehk siis üks laps tunni aja peale. Nii vist need eriarsti juurde pääsemise järjekorrad tekivadki... Aga muidu oli ka huvitav see kohtumine Teistsugusega, ma hakkasin juba vahepeal pilku teritama, et kas tõepoolest on tegemist sellesama emaga, kellega me ühes beebi võimlemistunnis käisime, ja kelle poeg tegi ülemõistuse suuri tegusid ning arenguhüppeid iga kahe tunni vahele jäänud ajal.

Ehkki ma ei tea, kas ma oleks üle ühe minuti suutnud seda dialoogi jätkata, hakkasin ma hiljem mõtlema, et mis see blogipidaminegi muud on kui enesest ja oma lapsest teatavakstegemine positiivses võtmes ja üsna valimatult kõikidele juhuslikele, kes siia satuvad.